NUKKER KIRI ISALE: “Soovisin korduvalt, et sa ära sureksid!”

3 kommentaari
NUKKER KIRI ISALE: “Soovisin korduvalt, et sa ära sureksid!”

“Armas isa! Tahan sulle öelda, mida olen viimased 30 aastat tundnud. Tean, et olen sulle väga kallis, kuigi sa pole seda mulle kunagi välja näidata osanud. Purjuspäi oled seda mulle ka korduvalt öelnud, kuid mitte kunagi kainena. Kui olin 2-aastane ja mulle tehti südamelõikus, siis oli see sulle kindlasti väga raske. Olid endale alati tütart soovinud ja kui olid endale lõpuks minu saanud, oli oht, et ma suren. Lõikus läks õnneks hästi ja olen siiani elus. 

Kuid kuna sa oled alkohoolik, siis on viin sulle alati kõige olulisem olnud – olulisem ka kui mina! Mäletan, kuidas väikesena korduvalt nutsin, et miks minult see südameviga leiti ja miks ma ära surra ei võinud. Ükski kuueaastane ei peaks sellist asja mõtlema. Mina mõtlesin seda aga korduvalt. Loomulikult olin siis veel liiga väike mõistmaks, miks sa selline oled. 

Suuremana ei saanud ma aru, miks alkohol peab olema kõige tähtsam ja miks sa pead jooma, kui muutud hoopis teiseks inimeseks. Alati kui olid purjus, pidin sind häbenema. Ma ei julgenud sõpru meile külla kutsuda, sest kartsin, et teed mulle häbi. See oli jube! Sa ei ole ilmselt kunagi aru saanud, kui palju ma sinu pärast kannatama olen pidanud. Õnneks ei muutunud sa kordagi vägivaldseks, kuid vaimset vägivalda kogesin ma siiski. Ütlesid mulle korduvalt, kui paks ma olen. Mäletan kui olin just sünnitanud ja tulid meid vaatama… olid siis purjus ja sinu esimene kommentaar mulle oli, et kui suur kõht mul ees on. Olin alles sünnitanud ja see tegi mulle väga haiget. Mul on alati enesekindlusega probleeme olnud ja tunnen ennast koledana. Ma ei mäleta, et sa mind kunagi kiitnud oleksid. 

Kui abiellusin, siis mu suurimaks mureks oli, et oleksid kasvõi siis kaine. Muidu oleks mu pulmapäev rikutud. Palusin sinult mitu korda, et oleksid kaine ja olen tänulik, et pidasid vähemalt siis oma sõna. Olen sinult kuulnud mitmeid lubadusi ja neist pole sa kinni pidanud. 

Kui ma enam kodus ei elanud, sain võõrutusnähte. Alati kui mu mees natukenegi alkoholi võttis, sain vihaseks. See kestis pikka aega. Eemaldusin sinust, aga tundsin ikka su üle muret. Soovisin, et läheksid võõrutusravile ja saaksid terveks ning et saaksin endale isa, kes sa tegelikult oled. Oled maailma südamlikuim inimene, kui sa kaine oled. Kui mu poeg sündis, lootsin, et lõpetad alkoholi joomise ja ta saab endale toreda vanaisa. Seda aga ei juhtunud. Mu poeg peaaegu ei tunnegi sind. 

Olen tundnud viha sinu vastu, sest ma pole aru saanud, millest see kõik tuleneb… olin kuulnud, et alkoholism on haigus, kuid ma ei saanud sellest aru. Kui taipasin, et olen teinud kõik, et sind aidata, andsin alla. Ma ei jaksanud enam hoolida. Sellest ajast saadik olid minu jaoks põhimõtteliselt surnud. Sa olid enda valiku teinud!

Ma ei oleks iialgi uskunud, et ka minust tuleb alkoholist. Ema on mind korduvalt alkoholi eest hoiatanud, sest see on mul geenides. Lõpuks olin samasugune nagu sina. 

Lõpuks kui aru sain, siis olid mulle suurepäraseks eeskujuks. Ma ei tahtnud elada nagu sina. Ma ei tahtnud, et minu laps sooviks minu surma. Sest mina korduvalt soovisin, et sa ära sureksid! Tegin otsuse ja läksin võõrutusravile. See oli mu elu parim otsus. Seal hakkasin mõistma kõike… sain sinust lõpuks ometi aru. 

Me ei ole kunagi lähedased olnud ega kallistanud. Teiste inimeste kallistamine ei ole kunagi mulle meeldinud, kuid kliinikus kuulus see igapäevase rutiini juurde. Seal kallistati alati, kui teineteist päeva jooksul esimest korda nähti. Seal muutus kallistamine minu jaoks iseenesestmõistetavaks. 

Saan sinust nüüd aru ja sellest, miks sa oled sedasi käitinud. Olukord on praegu selline, et oled ikka veel alkohoolik ja mina kaine alkohoolik, kes alles paraneb. Ja seetõttu ei saa ma sinuga tegemises olla, sest mõtlen esmalt endale ja enda kainele olekule. 

Oled minu isa ja väga kallis mulle!

Sinu tütar.”