PEAGI ILMUB Tiit Trofimovi eriti aus elulooraamat “Lõpp on algus. Julgus elada iseendana”

Kriis muutis elu “Kui ma poleks tookord kõigest ilma jäänud, poleks ma tõenäoliselt kunagi oma sisemaailmaga tegelema hakanud, poleks oma mugavast elust välja astunud ega katsetanud enda peal erakordselt võimsaid praktikaid ja tervendamisvõtteid, mis muutsid mu elu, poleks tutvunud põnevate ja huvitavate inimestega – nii vaimsete õpetajate kui lihtsate praktikutega –, kes mind mehe ja inimesena tohutult arendasid ja mu maailmapilti avardasid. Minust poleks saanud meeste ja naiste enesearengu mentorit, paaride nõustajat, joogaõpetajat ega sidekoemassaaži terapeuti ja päris kindlasti ei oleks ka seda raamatut,” tõdeb ta. Trofimov räägib oma raamatus, et 2009. aasta oli nagu orkaan, mis keris kogu ta senise elu alguses aeglaselt ja siis järjest kiiremini enda sisse ning viis lõpuks kaasa. Võttis kõigepealt tema ärid, siis vara, seejärel kodu ega jätnud ka peret puutumata. Õnneks ei kaotanud ta füüsilist tervist, seda ilmselt tänu aastatepikkusele sportlaskarjäärile ja harjumusele ennast regulaarselt liigutada. Ta tunnistab, et aga vaimuga oli küll kehvasti. “Õigemini oli sellega kehvasti juba ammu enne seda, kui asjad jamaks läksid. Mul oli väliselt justkui kõik olemas, aga ma ei tundnud, et seda on piisavalt või et ma ise oleksin piisav olnud. Midagi kratsis mu sees, kuid ma ei juurelnud selle üle, mis asi see on, mis mulle rahu ei anna. Arvasin, et pean veel rohkem raha teenima ja veel rohkem projekte võtma, küll see rahu siis lõpuks tuleb. Aga vot ei tulnud,” tõdeb ta. Kui sul pole sisemist rahu, ei tee miski sind õnnelikuks Trofimov nendib, et on teinud palju sporti, õppinud, töötanud, pidutsenud nii et maa on must, proovinud igasugu narkootikume, joonud ja ringi tõmmanud. Kogu selle virvarri tulemusena saab ta enda sõnul öelda vaid ühte: kui sul pole sisemist rahu, siis ei tee sind miski õnnelikuks. Ma pidin kaotama kõik, mida kalliks pidasin, et saaksin aru – sisemise rahu võti ei ole aina suuremas rahahunnikus. Võti on südames. Oma südamega ühenduses olemises ja selle järgi elamises. Rikkusel või vaesusel pole sellega mingit pistmist. Raamatus jutustab Trofimov kirjust elust, mida ta elas enne kriisi, ja sellest, mida ta on õppinud pärast. Mõtiskleb inimese toimimise, tema keha, emotsioonide, südame ja hinge teemadel, nagu tema neid praegu näen ja mõistab. “Kui sulle tundub, et vanamoodi enam ei saa ja sa vajad muutust, ulatan sulle kätte niidiotsad, millest seda vaimse enesearengu pundart harutama hakata. Ma ei uduta teemadel, millest ainult raamatust lugenud olen, vaid räägin asjadest, nagu mina neid tunnetan või kogenud olen,” tutvustab ta oma uut raamatut.