PISITÜTRE EMA MARI: naise jaoks on kõige parem olla horisontaalselt

Looduslaps Mari Metsallik ja tema tantsuõpetajast elukaaslane Fabian Arocha said pisut enam kui kaks aastat tagasi esmakordselt lapsevanemateks, mil nende perre sündis kauaoodatud tütar. Mari nägemus sellest, milline peaks olema ühe ema elu, erineb üsnagi suurel määral enamuse omast. Noor ema nendib, et naise jaoks on kõige parem olla horisontaalselt, nii on tal kõige mugavam, puhates ja lõõgastudes. Ehk siis naine peaks olema pikali, mitte toimetama ringi, tegema tööd, kiirustama ühelt kohtumiselt teisele. Seda, mida tähendab rasedusjärgne depressioon, Mari ei tea.  "Mäletan kui rääkisin oma emale, et mõnikord langevad naised peale sünnitust hoopis depressiooni. Ta silmad läksid nii suureks ja küsis, et mis asi see veel on ning kuidas see saab võimalik olla? Ta polnud sellisest asjast midagi kuulnudki. Ütles, et kunagi, siis kui tema veel lapsi kandis ja sünnitas, ei olnud sellist asja olemaski. Lapse saamist peeti õnnistuseks, hetkel, kui beebi oma kätele saadi, kadus igasugune enesetähtsus ja iseenda esikohale panemine, mida tänapäeval kõige olulisemaks peetakse. Beebi oli naise õnnistus. Andes elu lapsele, sai naisest tõeline Naine, ta puhkes õide." Mari usub, et see, kui edukaks kujuneb sünnitusjärgne periood ja kohanemine emarolliga, sõltub suurel määral sellest, kui hästi naine suudab lihtsalt olla. "“Dolce far niente” – sweet doing nothing. Itaallaste magus mittemidagitegemise kunst, ma olen selle suur harrastaja. Olen nautija, mitte tegija. Pidev ringijooksmine, kiirustamine, töö, tähtajad ja kohtumised, stress ja pinge – see kõik pole minu jaoks, see kõik pole naiselik, pole naise jaoks. Aga mina olen ju naine. Mul pole isegi kalendermärkmikku, ma ei kasuta äratuskella. Ma armastan lihtsalt olemist ning see ei ole muutunud kogu mu elu vältel,"tõdeb ta. Juba enne, kui Mari ja tema kallim Fabian otsustasid beebi siia ilma tuua, rääkis ta oma mehele, kuidas naise jaoks on kõige parem olla horisontaalselt. "Nii on tal kõige mugavam, puhates ja lõõgastudes. Sellest sai meie oma väike armas nali, sest ta helistas mulle iga päev töölt ning küsis: kallis, kas sa oled horisontaalselt? Arvan, et see on ka peamine põhjus, miks ma ei tunne aja möödumist. Ma ei saa kordagi öelda, et kuhu aeg lendab, küll laps kasvab kiiresti, küll päevadest jääb tunde puudu, küll aastad mööduvad kiiresti. Ma naudin nii väga kõige lihtsamaid asju elus, asjad, mis tihti jäävad üldse märkamatuks, toovad mulle tohutult suurt rõõmu ja imetlust, ma ei taju aega. Sellepärast tunnen, et päevad on lõputult pikad, alati on aega kõige jaoks mida teha soovin." Loe pikemalt Mari blogist siin.