RÄPPAR GENKA SAI džunglis kõrvetada ja nõelata

3 kommentaari
RÄPPAR GENKA SAI džunglis kõrvetada ja nõelata

Räppar Genka andis oktoobri alguses sotsiaalmeedia vahendusel teada, et kavatseb kuu lõpuni Amazonase metsas veeta. Oma reisimuljeid jagab mees ka läbi blogi. Hiljutisest postitusest selgub, et kahe nädala jooksul on mees mõistnud, et temasugune valge gringo ei peaks metsas kaua vastu. 

“See mets on väga intensiivne. Väga. Alates häältest, mis sind hirmutavad, kuni taimedeni, millega kokku puutudes sul pikka pidu ei ole. Inimene teatavasti kardab seda, mida ta ei tunne.

Ma võin pärast kaht nädalat öelda, et ma tean Amazonase metsast ehk rohkem kui keskmine eestlane. Ja seda tänu tüüpidele, kellega ma need päevad, tunnid, minutid siin metsas veetnud olen. Need tüübid teavad Amazonase metsa nagu mina Tallinna linna: tean, kust saab juua ja süüa, kus on ohtlik, kuhu on mõtet minna ja kuhu mitte.

Minu esimese Amazonase reisi teejuhid kannavad nime Wilber ja Darwin. Nende teadmised metsast, nende võime lugeda, mis metsas toimub, on täitsa siiralt öeldes hämmastav. Kui ma esimest korda metsa matkama läksin, sain ma kohe kõrvetada, hammustada ja nõelata ja ma olin arvanud, et paar tundi metsas on minusugusele eestlasele kui metsarahva esindajale väga okei jalutuskäik. Ei. PURA SELVA’s ehk õiges džunglis oled sina kõige nõrgem lüli. Aga see selleks.

Tahan rääkida just Darwini ja Wilberi võimetest. Kuigi Amazonas on liigirohke mets ja loomad-linnud ei ole eestlaslikult häbelikud, siis nende nägemiseks peab sul olema skill’i. Nad peab üles otsima, lugedes jälgi. Ja need mehed on jäljekütid. Nad suudavad palja silmaga sekundiga märgata ja näidata sulle ahvi ja tuukanit, keerata ümber just selle lehe, mille all on raagritsikas või mõni muu põnev putukas. Nad loevad metsa kui raamatut, mis minu jaoks on võõrkeelne. Ma võin küll lugeda sealt sõnu, aga ma ei saa midagi aru.

Iga tripp sügavamale metsa, mis me koos teeme, mõtlen ma: kuidas nad seda teevad? Kuidas nad näevad seda lindu või ahvi? Ei noh, ma näen ju ka, aga ainult siis, kui see mees on mööda mingit ridade vahel olevat infot liikunud möiraahvi asukohani ja osutab vaikselt oksal istuvale isendile.

Mul on kaks teooriat selle kohta, kuidas nad neid loomi ja linde näevad, lisaks sellele, et neil on sitaks kogemusi. Esimene on see, et neil on erakordne võime skännida visuaalselt läbi kogu ümbritsev mets meeletu kiirusega, otsides sealt midagi, mida meie soovime näha (loom, lind, kala jne). Seejärel analüüsib tema aju skännitud pildi läbi ning selekteerib sealt soovitava objekti välja nanosekunditega.

Teine teooria on see, et ta näeb metsa ühtlase foonina ja iga näha soovitav objekt eristub kuidagi sellelt foonilt. No ütleme, nagu midagi termokaamera sarnast.

Ma ei ole neilt küsinud, sest ma ei taha teada, kuidas nad seda teevad, sest lõpuks ei olegi see minu jaoks kõige tähtsam. Minu jaoks on tähtis neid asju näha ja kogeda. 

Loe täispikka postitust siit