RÄPPAR METSAKUTSU valas avalikult pisaraid

RÄPPAR METSAKUTSU valas avalikult pisaraid

Eelmisel kuul esilinastus Eesti kinodes Tammsaare põhjal valminud pikisilmi oodatud film “Tõde ja õigus.” Kõnealust filmi käis vaatamas ka tuntud räppar Metsakutsu ehk päris nimega Rainer Olbri. Mees sai filmist nii suure elamuse osaliseks, et tunnistas läbi sotsiaalmeedia, et hakkas umbes poole peal pisaraid valama. 

Ma kirjutan selle siia ja loodan, et äkki kuidagi mingitmoodi, mööda kadakaoksi ja kruusateid, lörtsitorme ja madalat külma päikesepaistet jõuab see Priit Loogi, Tanel Toomi ja kogu “Tõde ja õigus” filmi meeskonnani.

Käisin seda filmi vaatamas ja mul on tõelisi raskusi emotsiooni sõnadesse panemiseks. Ma tunnen, et mu sõnavara, elukogemus ja vaimne küpsus on imiku tasemel, et sellel teemal üldse sõna võtta, aga kuna olen piisavalt loll, siis ma ikkagi lalisen selle siia, sest ma ei suuda mitte vakka olla.

Ma hakkasin nutma umbes filmi keskel (koos kogu saaliga, ja-jah, ma kuulsin teid kõiki seal nuuksumas) ja pärast seda hetke olin täielikus transis kuni pärast filmi õue, värske õhuni jõudsin. Ma pole sellist tunnet filmi ajal mitte kunagi varem tundnud. Kogu maapind värises korraks jalge all ja ma ei saanud aru, kas ma seisan või hõljun või kaon või ilmun.

Paratamatus, mis mind Eesti filmi nautimisel tihti segab, on rollide taga olevate näitlejatega liiga tuttav olemine  ma ei suuda oma saamatuses mööda vaadata kõikidest telesaadetest, intervjuudest, ajakirja esikaantest, mis kõik need näitlejad meie südamesse on graveerinud. “Tõde ja õigus” filmis kaotasin täielikult mälu ja uppusin silmini rollidesse, mis ekraanil elasid. Külmavärinateni eksisin Priit Loogi näideldud Andresesse. Igakord kui oli lähikaader, tundsin kogu Andrese rammu, valu ja õiglusejanu oma rusikates. Ma ei kujuta ette, kuidas, mis meetodite või vahenditega Priit sellise asja saavutas, aga ma olin ja olen kõikide hingesoppideni raputatud.

Jaan Tätte ütles kunagi mingis intervjuus, et ta ei vaata filme, sest ta tunneb, et vastupidiselt raamatu lugemisele, ta ei mõtle filmi vaatamise ajal mitte midagi, pea on tühi. Seal pimedas kinosaalis selle Tanel Toomi poolt ellu kutsutud Andresega koos ma tundsin, kuidas ma muutusin mingiks mõtete ja tunnete toruks, kus voolas sekundiga läbi miljon küsimust, tunnet, seisukohta, ma kadusin ära kuhugi sinna Vargamäe põldude vahele ja reaalsus tuli nagu rusikas alakõhtu tagasi filmi lõpus.

Me kõik elame selles fantaasiamaailmas siin, mis koosneb gigabaitidest, laikidest, nartsissismist ja arvame, et see ongi päris elu. Pärast “Tõde ja õigust” filmi tundub see kõik siin kuidagi nii tühine ja sisutu. Tegelt tundus juba enne, aga nüüd eriti. Kokkuvõttes: palun, minge KOHE KINNO seda filmi vaatama. Ma loodan, et minu astronoomilistesse kõrgustesse sirguv emotsioon kellegi jaoks seda filmi ära ei riku, minge puhta lehena ja olge valmis kõikideks tunneteks.

Palju õnne, Eesti! See on üks vägevamaid kingitusi, mis see riik on saanud,” kirjutas Metsakutsu oma Facebooki seinale.