Selfie maania: vaimne häire või hoopis vastupidi? Vastab doktor Katrin Tiidenberg

Selfie maania: vaimne häire või hoopis vastupidi? Vastab doktor Katrin Tiidenberg

Selfie‘de tegemine on muutunud niivõrd populaarseks, et seda seostatakse vahel isegi vaimsete häiretega, ent kas tõesti võib iseendast pildi tegemine tähendada, et sa peaksid ravile minema? 

Selfie‘de tegemine on muutunud niivõrd populaarseks, et seda seostatakse vahel isegi vaimsete häiretega, ent kas tõesti võib iseendast pildi tegemine tähendada, et sa peaksid ravile minema? 

Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudist Sotsioloogia erialal dokrorikraadi saanud Katrin Tiidenberg kirjutas doktoritöö teemal “Piltide jagamine, identiteediloome ja tähenduslikud suhted – kuidas mõista selfie-praktikaid?“ Inglisekeeles kõlab see: “Image Sharing, Self-Making and Significant Relationships: Understanding Selfie-Practices.”

Katrin süvenes selfie‘de tegemisse põhjalikult, et saada teada, miks neid üldse tehakse ja kuidas seda tõlgendama peaks. “See, mida selfie’de tegemine ja sotsiaalmeedias jagamine tähendab, sõltub suuresti kontekstist. Kui tingimused seda soosivad, võib selfie’de tegemine ja jagamine aidata inimesel iseennast ja teisi paremini mõista, pakkuda võimalust eneseväljenduseks, suhete loomiseks ja toimida teatud mõttes teraapiana. Samas, kui tingimused on teistsugused, võivad selfie’d olla pinnapealne eneseesitluse vahend, mille kaudu taastoodetakse sotsiaalset ebavõrdusust ja tarbimisühiskonna problemaatilisi aspekte. Ühesõnaga ma tõlgendan selfie’de tegemist ja jagamist kultuurilise praktikana, mitte vaadeldes selfie’t, kui objekti, mida hukka mõista või veel vähem selfie tegijat kui mingite kindlate omadustega inimes, keda nende omaduste eest häbistada. Selfie’de tegemine kultuurilise praktikana on eneseväljenduse viis, üsna samamamoodi nagu näiteks luuletuste kirjutamine või graffiti. See ei ole iseenesest hea või halb. Iseenesest ei ole see mitte midagi, aga selles on palju potentsiaali,” tõdeb Katrin.

Kas on tõesti võimalik, et selfie tegemisest võib sõltuvus tekkida ning sellest omakorda psühholoogiline häire? “Kui nüüd tulla selle laialt levinud paanika juurde, mis seostab selfie’de tegemist psühholoogiliste häiretega, siis valdavalt on tegemist alusetute hirmudega, millega inimkond ikka uuendustele reageerib. Telegraafi ja telefoni süüdistati ka omal ajal nooruse ja naissoo hukkaajamises, samamoodi koomikseid, rock’n’rolli ja Sony Walkmani pleierit,” muigab Katrin.

Tegelikult on olemas veel üks põhjus, miks üritatakse selfie tegemist nii-öelda maha teha ja halvustada. “Selleks põhjuseks on meedia! Selfie-paanilised pealkirjad koguvad hästi klikke. Sellest on aru saanud ka satiiruudiste portaalid, kes ikka ja jälle toodavad võltsuudiseid, mis kannavad pealkirju a la “selfie tegemisest võib vaimne häire tekkida”. Näiteks see uudis siin on võltsing. Enamikel neist puudub igasugune teaduslik alus. Siiski on ka mõned teaduslikud uuringud, mis on toonud välja korrelatsioonid teatud vaimsete probleemide ja sotsiaalmeedia kasutamise ning selfie’de vahel. Mul on siiski tunne, et ka seal on väga paljuski tegu populismiga, kuna korrelatsioon (seos), ei tähenda kausaalsust (seda, et üks asi põhjustab teist). Need inforgraafikud siin on suurepärane näide arbitraarsetest korrelatsioonidest. Ühesõnaga ma ei muretseks nende selfie’de pärast nii väga, ega ähvardaks nende tegijaid vaimsete haigustega,” nendib Katrin, et selfie’de tegemises ei ole mitte midagi halba. 

Katrin Tiidenberg on Tallinna Ülikooli lektor ja Taani, Aarhus Ülikooli külalislektor. Lisaks on ta avaldanud Katrin Oja nime alt kaks romaani Tänapäeva kirjastusega – “Muusa” ja “Helleri hind”.

Karin Karu