SILVIA ILVES jagab uskumatut lugu: täna sain tunda jälle emalõvi rolli!

Lisa kommentaar
SILVIA ILVES jagab uskumatut lugu: täna sain tunda jälle emalõvi rolli!

Muusik ja nelja lapse ema Silvia Ilves jagab uskumatut vahejuhtumit, kuidas tema lapsed rünnaku ohvriks langesid. Jagame tema postitust muutmata kujul.

Mitte, et mul aega oleks jageleda, kuid mis puudutab minu lapsi+ülekohus, siis selliste asjade jaoks leian ma aja ning täna sain tunda jälle emalõvi rolli endas!

Tulin õhtul Arthuriga rattaga ja kottidega poest ning nägin eemalt, et Stefan ja Tristan, kes seniks õue jäid, on mõtlike, hämmastunud nägudega.

“Hei!” Hõikan ma. “Mis te teete seal? Kas midagi juhtus?” Sõidan samal ajal poiste juurde.
Stefan: “Emme, üks poiss, kes tahtis meiega sõbraks saada ning natukese aja pärast viskas järsku meie poole ühe raske mänguasja, aga see lendas hoopis ühe auto pihta. Ta jooksis ise ära, sest ta oli nii ehmunud selle peale, mis juhtus, aga meie kiikusime edasi. Aga siis tuli üks hirmuäratav mees ning viskas selle mänguasja minu poole. See oleks mulle vastu pead läinud, kui post poleks ees olnud. Ta oli nii hirmus. ”
Mina umbusklikult, tundes, kuidas vererõhk tõuseb: “Mis poiss? Miks ta pidi viskama, kui teie SÕBRAKS tahtis saada?! Absurd! Stefan, ära palun valetama hakka.”
Stefan: “Ma ei valetagi! Ta tahtis nalja teha ja öelda, et viskab meie pihta, aga siis see lendas vastu autot!”
Tristan:”Jaa… see poiss teadis, et sellest tuleb pahandus!”
Mina : ” Tulge näidake, kuhu see poiss jooksis ja näidake, kust see mees tuli ning näidake, millega millisele autole visati! Kirjeldage mulle poissi! Kas see mees siis ei näinud, kes viskas?!”
“Me pole seda poissi varem näinud, aga ta oli üsna väike poiss heleda peaga, tal oli autoga särk seljas. Ta jooksis sinnapoole. Ja see mees ei näinud, kes viskas, ta lihtsalt kuulis ning nägi, et mänguasi oli tema auto kõrval ning läks kohe oma autot vaatama. Ja siis arvas, et mina tegin!” ütles Stefan. Sõitsime ratastega koos sündmuspaiga juurde. Samal ajal, kui seal poisid näitasid, kust mees ilmus ning pihta saanud Wolkswagenit näitasid, millel kerge mõlk tõesti oli, tuli meie suunas meid
telefoniga pildistama hakanud vana vene naine, kes ilmselgelt autoga seotud on. Aga?!?!?! Mind ja mu lapsi niimoodi pildistama? Meid kohe süüdlaseks?! Naine hakkas vene keeles kurjalt kõnelema. Mina aga püüdsin purssida vene keeles, et minu lapsed pole koerustükiga hakkama saanud. Ta vaidles midagi, mina aga üha jõulisemalt selgitama. Ja kui küsisin “Kas te nägite, kes viskas?!”, vastas tädi “Njet”. “Minu lapsed EI VISANUD, seda tegi väike heleda peaga poiss,” jätkasin eesti keeles, sest ta vist mõistis eesti keelt. “Aa, izvinite. Izvinite.” Ütles tädi ning hakkas aeglaselt oma kortermaja juurde tagasi kõndima…

Tegelikult tahtsin ma saada kätte seda laste arvates 40ndates meest, kes peale Stefani poole mööda visatud mänguasja teda taga ajama hakkas, sest viimane hüppas kiigelt maha. Stefan oli lõpuks hirmust nutma hakanud ning korrutanud “Palun vabandust, palun vabandust!”

Läksin siis poistega koju, veel pikalt poisse usutledes. Ma tahan selle mehega veel kohtuda! Jätsin aga asja praegu sinnapaika, sest Arthuri ja kottidega oleks see keeruline olnud.

Tristan nüüd toas mõtiskledes: “Mina ei saa aru, miks see mees nii jõuga viskas, ma mõtlesin, et ta tahab Stefani ära tappa.”
Küsisin Stefanilt, miks ta end ikka nii rumalasse olukorda mängis – mulle jääks küll mulje, et just Stefan see auto pihta viskaja oligi, nähes kättemaksuhimulise mehena, kuidas minu silmis süüdlane auto pihta visatud mänguasjaga rünnates ära põgeneda tahab ning talle järgi joostes poiss hirmu tundes ja nutma hakates vabandama hakkab! “AGA SEE MEES POLEKS STEFANIT USKUNUD, TA EI OLEKS MEIST ARUGI SAANUD, EMME! JA PEALEGI NÄGI TA NII RAEVUKAS JA HIRMUS VÄLJA!”, kaitses Tristan Stefanit.

Nii. Veri keeb minus endiselt sellise juhtumi üle. Ma veel sean õigluse jalule!!!!!!!

Sarnased artiklid