SIRJE LUGU: minu poeg on juba 16 aastat kadunud

Viimasel ajal on järgemööda teadmata kadunuks jäänud kahtlaselt palju noormehi. Endiselt kadunud 17aastase Markkuse ema andis paar päeva tagasi TV3 uudistele intervjuu, milles ütles, et näeb oma poega pidevalt unes ja mõnikord proovib temaga rääkida - kõik selleks, et teada saada, kust ta oma lapse leida võiks. Kuid ühe ema poeg on tänaseks juba 16 aastat kadunud olnud. Millised on Sirje mõtted ja tunded? Kas ema süda väsib ühel hetkel oma last tagasi ootamast? 

Sirje poeg läks kaduma 1999. aasta 22. aprillil. Tegemist oli väga segase ajaga. Toona 25aastane Marek töötas keskturul ning kasvatas abikaasaga kahte pisikest tütart. “Ega ma tollest päevast väga paljut enam mäleta. Mu poeg oli väga liikuv inimene ja ta ei jõudnud tihti ööseks koju - ennegi oli nii olnud, seetõttu ei tehtud sellest üldse suurt numbrit - küll tuleb,” meenutab Sirje seda, kuidas siiani lõputu õudus alguse sai. “Kui ta naisele teatati, et selline auto, nagu mu pojal oli - valge Volvo, seisab lukustatuna Pärnus, siis hakkasime muretsema ja saime aru, et midagi on väga valesti.” Mehe abikaasa sõitis kohale ja palus kohe politseil ümbruskonna läbi vaadata. “Algul keelduti, siis suure nurumise peale tiirutati natuke ja juba samal päeval otsingud lõpetati, kuigi koos minu pojaga kadus tol päeval veel kaks meest.”

Ka see perekond pöördus oma meeleheites pereliige leida, selgeltnägijate poole. “Mina sensitiivide juures ei käinud, küll aga tegid seda poja naine ja mu vanem tütar. Igaüks rääkis erinevat juttu. Meile tuli ka mõni vihje telefoni teel, kuid ka need ei andnud tulemusi,” räägib Sirje hetkest, kui ta lõplikult endast välja läks. “Siis minu vaevad hakkasid. Ma ei saanud rahu ei ööl ega päeval, nägin kõikjal oma poja nägu - seda tunnet on raske sõnadesse panna - ärkan tänaseni tihti öösiti nuttes üles,” tunnistab ta. 

Juhtunust on tänaseks möödunud juba 16 aastat. “Me ei tea siiani tõde. Minu poja naist ähvardati mitu korda, et jätku järele nende jälgede ajamine - see ei lõpe talle heaga! Ähvardamine oli loomulikult anonüümne. Siiani pole kolmest mehest kippu ega kõppu.” 

Ema süda on aga endiselt ootel. “Minu süda ei väsi kunagi poega ootamast. Äkki pean nii kaua vastu ja näen, kui see õnnelik päev saabub. Ma ikkagi loodan…”  

Buduaar.ee