“TÄNU KOROONAVIIRUSELE leppisin oma teismelise tütrega ära”

2 kommentaari
“TÄNU KOROONAVIIRUSELE leppisin oma teismelise tütrega ära”
Shutterstock

Viimased poolteist aastat juba on minu läbisaamine teismelise tütrega olnud keeruline.

“Viimased poolteist aastat juba on minu läbisaamine teismelise tütrega olnud keeruline. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub selle 17-aastase neiu peas ja iga väiksemgi asi tekitas meie vahele pingeid. Olen üksikema ja kasvatan lisaks teismelisele ja 10-aastast pojakest, kellega pole mingeid muresid.

Minu 17-aastasel tekkis poolteist aastat tagasi esimene peigmees ja sealt meie arusaamatused ka alguse said. Minu jaoks oli välistatud, et ta noormehe juurde ööseks jääb ja meie koju ma teda ööseks samuti ei lubanud. Nad on nii noored, miks ei piisa koos väljas käimisest? Seletasin seda tütrele ja tulemuseks ei rääkinud ta minuga nädal aega sõnagi. Mina jonni ei jätnud, tema ka mitte.

Kuid minu keeld tõi endaga kaasa tütre valetamise. Alguses ma sellest aru ei saanud. Nimelt hakkas ta üks hetk sõbranna juurde ööseks jääma ja mul ei olnud selle vastu mitte midagi. Umbes aasta aega see kestis – iga nädal jäi tütar sõbranna juurde. Kui ma temalt küsisin sellega seoses midagi, siis ta lihtsalt nähvas mulle. Ma tundsin, et meie vahel on midagi väga valesti ja ma ei saanud aru, mis see on. Jah, endiselt ma ei lubanud tema noormees ööseks meie juurde ja ega ma tegelikult ei kiitnud teda üldse heaks, sest minu arvates on ta liiga noor, et kellegagi üldse suhtes olla. Nii see aeg lendas ja mina kaugenesin oma tütrest.

Siis aga tuli kogu see koroonakriisi teema. Nüüd pidid kõik ju oma kodudesse jääma. Ma sain võimaluse tütrega lõpuks maha istuda ja kõik südamelt ära rääkida. Tuli välja, et mitte mingi sõbranna juures minu tütar ei käinud, vaid hoopis oma noormehega on nad terve see aeg öösiti koos olnud. Kui ta mulle sellest lõpuks rääkis, siis olin ma alguses väga pettunud, vihane ja segaduses. Minu tütar valetas mulle aasta aega! Kuidas see juhtuda sai? Kas mina tegin midagi valesti? Kas ma pole teda piisavalt hästi kasvatanud?

Päevad möödusid, jälle tütar ei rääkinud minuga, kuni siis ühel hetkel me istusime uuesti laua taha maha. Rääkisime jälle kõik südamelt ära ja esimest korda tundsin, et olen temaga taas samal lainel. Ma sain temast aru. Ma leppisime kokku, et kui see kriisiaeg läbi saab, siis ma annan tema noormehele võimaluse. Ma luban tal meie juurde tulla ööseks ja usaldan oma tütart. See on mulle paras väljakutse, aga ma annan endast parima oma tütre nimel.”

Sarnased artiklid