“TÄNU KOROONAVIIRUSELE sain oma mehe tagasi”

Kuid igas olukorras on alati ka midagi head. Mina näiteks olen oma endise kallimaga taas ühise keele leidnud ja ma kolisin tema juurde tagasi. Meie suhe Hendrikuga jahtus eelmise aasta sügisel - kasvasime lihtsalt lahku. Mängus ei olnud armukesi ega petmist, lihtsalt ma ei tundnud, et mees oskaks mind hinnata ja ma tunnistan, et ma ei pingutanud enam tema nimel ka. Kui me lahku kolisime, siis sain peagi aru, et see oli viga, kuid tema nii ei arvanud. Mehel tekkisid uued silmarõõmud ja tal oli lõbus vaba ja vallalise poissmehe elu nautida. Samal ajal kui mina ei tahtnud mitte ühtegi uut meest näha ka. Ma tahtsin Hendrikut tagasi. Enne jõule me saime veel korra kokku - see oli täiesti plaaniväline kohtumine ühel õhtusel üritusel. Olin end selleks ajaks taas käsile võtnud ja paarist lisakilost vabanenud. Olgem ausad, ma nägin tol õhtul ikka väga püss välja. Ja just siis jooksin esimest korda Hendrikuga taas kokku. Ta tegi mulle komplimendi, kuid see oli ka kõik, sest ta oli sinna ühe teise neiuga tulnud. Ma tundsin, et tegelikult mul on veel võimalus - meil on veel võimalus. Kõik ei olnud veel kadunud. Ja nüüd, kui see koroonakriis saabus ja Hendrik palgata puhkusele jäi, võttis ta minuga ise ühendust. Ma ei hakanud midagi keerutama ja olin muidugi nõus temaga kohtuma. Et aga restorani minek polnud antud hetke olukorda silmas pidades just kõige mõistlikum, siis läksin talle külla. Sinna samasse korterisse, kust ma eelmisel sügisel välja kolisin. Ja läks nii, et sellest õhtust saadik oleme me taas koos. Kolisin Hendriku juurde tagasi ja ausalt ma tunnen, et me oleme kõrgemate jõudude poolt kokku pandud. Ju meil siis oli vaja seda aega, et lahus olla ja oma mõtetes selgusele jõuda. Mina teadsin kohe, et tema on minu jaoks see õige, aga vot tal oli koroonaviirust vaja, et mind uuesti väärtustama õppida."