Reklaam sulgub sekundi pärast

TEISTMOODI tulnud lapsed: 3 eesti naise lugu

Ajakiri Buduaar

Krista Kiin

Shutterstock

Kuigi beebid sünnivad siia ilma kõik sarnaselt, siis emakssaamise lugu on igal naisel erinev. Buduaar rääkis kolme vapra emaga, kelle lood kõlavad sama imeliselt nagu muinasjutus, kus kurg tõi lapse...

Asendusvanemlus ületas kõiki ootusi Olgugi, et iga laps vajab kodu ja perekonda, ei ole kõigil väikestel võimalust üles kasvada oma bioloogiliste vanemate juures. Kui lapsendamise puhul peab olema vanemate hooldusõigus täielikult ära võetud, vanemad surnud või vabatahtlikult lapsendamiseks nõusoleku andnud, pakub asendus- ehk hoolduspere lühemaks või pikemaks ajaks kodu lapsele, kes oma kodus elada ei saa. Helena* oli üritanud emaks saada kaua ja pea kõigil alternatiivsetel viisidel, k.a lapsendamine, kuni neist abikaasaga said aasta eest hooldusvanemad kahele õele, kes tänaseks on 6- ja 8-aastased. Pärast avalduse kirjutamist kuni laste perre jõudmiseni kulus ligi kolm aastat. [caption id="attachment_3057831" align="alignnone" width="672"] Foto: Triin Ülesoo[/caption] „Juba algul hoiatati meid ette, et me võtaks rahulikult ja valmistuks 3–5-aastaseks ootamiseks,“ räägib Helena. „Täna saan aru, et see periood ongi väga oluline suhte proovilepaneku osas ning ka enda ettevalmistamise mõttes, et olla kindel. Samuti võtab aega igasuguste dokumentide ajamine ning lastekasvatamisalased koolitused. Ennast tõestada tuleb palju, sest kord juba oma vanematest ilma jäänud lapsed ei tohiks seda kunagi uuesti kogeda ja just seepärast peavad kasuvanemad olema kindlad kui kalju. Mu sõbrannad on öelnud, et ilmselt olen ma emaks olemise osas koolitatud rohkem kui nemad, kes oma bioloogilisi lapsi kasvatades on ise n-ö põlve otsas õppinud.“ Kõigeks mõistagi valmistuda ei saa ja nõnda oli ka Helena puhul. „Me valmistusime ühe lapse tulekuks ja ootasime ikka seda väiksemat,“ jätkab naine. „Pigem olime valmis, et kui lapsel peaks õde-vend sündima, võtame vajadusel ka väiksema enda juurde. Saime aga korraga kaks last, kes olid eeldatud east vanemad. Selgus, et see ongi supervanus, sest 5–6-aastaste lastega on juba võimalik näiteks kokkuleppeid teha; nad oskavad kannatlikud olla ja oma arvamust väljendada. Meie puhul ületas reaalsus ootusi – saime imeilusad, hea tervisega ja mõistlikud tüdrukud. Meil pole probleeme jonnide, nohude või hullude hirmudega. Tüdrukud küll kardavad ämblikke nagu paljud teisedki, kuid ei pirtsuta sibulat või oliive süües ega ole nutisõltuvuses.“ Helena enda kohanemine hooldusemadusega läks kergemalt, kui naine ise oli oletanud. „Küll aga oli mul „lapsi oodates“ mõtteid, kuidas sugulased, sõbrad või töökaaslased sellesse suhtuvad,“ meenutab ta. „Hakkasin lähemaid juba vaikselt ette valmistama, et ühel päeval meil selline elumuutus tuleb. Kui lapsed aga juba meie juures elasid, oli suhtumine täiesti normaalne. Oleme olnud avatud ka vastama hooldusperega seotud küsimustele ja pole teemast saladust teinud. Ka lastel on arusaam erinevatest peremudelitest avatum. Nende jaoks on kärgpered täiesti normaalne nähtus nagu seegi, kui kellegi vanemad lahku lähevad.“ Küsimusele paarisuhte muutumise kohta hoolduslaste tulles vastab Helena, et kindlasti lisandus rohkem aja planeerimist ja kokkulepete läbirääkimist, kuid laste võtmisega seotud tülisid mitte, kuna see on olnud mõlema kindel valik ja otsus. „Paarisuhtes tuleb ikka ette nii rõõmsaid päevi kui olukordi, kus me mornimad ja tüdinumad oleme. Oluline on jälgida, et lapsed meie erimeelsustes ei kannataks. Kuna lapsed ei vali pooli, vaid on truud mõlemale vanemale, ei tohiks neid mingil juhul riidu kiskuda.“ Täna on Helena pere igapäevased rõõmud ja toimetused samalaadsed nagu mistahes teistel lastega peredel. „Käime tööl, lasteaias ja koolis,“ kirjeldab Helena. „Perega koos käime matkamas, sõpradel külas, väljasõitudel, muuseumides, kohvikus, jooksmas, mängime lauamänge. Oleme paar reisi välismaale teinud. Meil on üsna kindel päevakava ja lapsed teavad, mis tööpäeviti ja nädalavahetustel ees on ootamas. Raamid aitavad lastel end turvaliselt tunda. Isegi magama minnes on oluline teada, kumb õhtul meie perekoera jalutama läheb või mida hommikuks sööme. Lapsed peavad meie kodu oma koduks, neil on siin välja kujunenud ka sõbrad.“ Hooldusvanematele võib ehk tunduda hirmutav väljavaade, et nende pererõõm jääb üürikeseks ja bioloogilised vanemad saavad ühel päeval oma lapsed tagasi.? „Lapsi me mõningate juriidiliste nüansside tõttu lapsendada ei saa, aga oma bioloogiliste vanemate juurde nad tagasi elama ei lähe,“ kinnitab Helena. „Samas on iga lugu erinev ja mõningate hooldusperede puhul on siiski variant, et laps elab seal vaid ajutiselt (nt vangistatud või ravil oleva vanema puhul). Enamusel juhtudest võib aga üsna kindel olla, et lapse bioloogilistele vanematele on antud piisavalt võimalusi enda parandamiseks. Ühtlasi on ka selge, et hoolikalt valitud hoolduspere on lapsele parim võimalik variant. Hooldusperede puhul tasub alati meeles pidada, et lapse jaoks valitakse pere, mitte vastupidi.“ Paaridele, kes soovivad lapsendada, soovitab Helena kindlasti kaaluda varianti asuda hoolduspereks. „Sest lapsendatavaid lapsi liigub väga vähe, aga hoolitsevaid vanemaid ootab nii palju lapsi, kes juriidiliselt ei ole lapsendamiseks vabad,“ põhjendab Helena. „Parim viis lapsele kasvamiseks on (hooldus)pere, mitte mõni asutus vahetuvate kasvatajatega. Tavalistel peredel, kes leiavad, et nende südames ja kodus on veel ruumi, tasuks otsida ja rääkida kasvõi kärgperedega, kes kasvatavad teistest vanematest sündinud lapsi. Üldjuhul on hirmud ja küsimused ikka samad ning mingid läbiproovitud lahendused on olemas alati.“ Kuus aastat ja 72 pettumust Öeldakse, et tavaliselt kulub rasedaks jäämiseks aasta, kui paar elab regulaarset suguelu. Ja et pole vaja muretseda ja end stressi viia ovulatsioonitestide, kraadimiste ja näpuga kalendris järje taga ajamisega. Janikal* abikaasaga olid kõik need tingimused täidetud, paar sai hästi läbi ja igapäevaelu ei olnud stressirohke. Ometi beebiootust ei järgnenud. [caption id="attachment_3057836" align="alignnone" width="800"] Foto: Shutterstock[/caption] „Olin beebipille kasutanud 10 aastat,“ meenutab Janika. „Kui pillid ära jätsin, arvasin, et rasestun kohe nagu kõik mu sõbrannad ümberringi, aga seda ei juhtunud.“ 10 kuud pärast beebipillide ära jätmist pöörduti kunstliku viljastamise poole. Janika uskus, et nüüd jääb ta kindlasti kohe rasedaks; mõttes ei olnud variantigi, et ka kunstliku viljastamise puhul ei pruugi rasedust tekkida või see võib katkeda. Tegelikkuses kulus lapse saamiseks kuus väga pikka ja rasket aastat, mille sisse mahtusid kõikvõimalikud meditsiinilised uuringud alates geenitestidest kuni narkoosiga operatsioonideni välja. „Lisaks otsisin abi erinevatest alternatiivmeditsiini suundadest, kokku tegime 10 kunstlikku viljastamist, millest paaril korral tekkis rasedus, aga see katkes siiski,“ meenutab Janika. Kunstlik viljastamine on teema, millest palju ei räägita. „See on justkui midagi väga õudset, mida peaks iga hinna eest varjama, nii nagu on rasedaks mittejäämine pahe, millega karistatakse nõrkasid ja elus läbi kukkujaid,“ näis Janikale. „Tundsin end tohutult üksinda ega julgenud sellest peaaegu kellelegi rääkida. Kõik teised mu ümber ju sünnitasid lapsi, olid õnnelikud ja säravad. Ma ei teadnud kedagi, kellel oleks rasestumisega probleeme.“ Niisiis varjas Janika lapsesaamise raskusi laia naeratuse ja kavalate vastustega. „Minult küsiti palju, et millal teie siis lapse saate? Sain palju pilkavaid kommentaare, et vanus ju tiksub, küll karjääri jõuab elus teha küll, mida te rumalukesed ootate! Teiste pilkude alt pääsedes järgnesid suured nutuhood, keha vappus ja õhk tahtis otsa saada. Ma ju nii meeletult tahtsin last saada, see oli ainus suur eesmärk, miks üldse elada!“ Janika ei tahtnud alla anda, vaid teadis, et peab võitlema, andma endast parima. „Abikaasaga elasime katsest katsesse, kuid emotsionaalsel tasandil me sel teemal väga ei rääkinud. Mehed ei saagi lapse mittesaamise teemat nii läbi elada kui naised, sest me oleme loodud erinevalt. Minul olid korduvalt suured nutuhood, kus pärast luhtunud katset maailm jälle kokku varises ja pidin seda otsast peale taas üles ehitama. Kuus aastat, igal aastal 12 korda pettumust – see teeb kokku 72 korda tunnet, et JÄLLE ei õnnestunud ...“ Kõige muu valguses tundus Janikale eriti hirmutav mõte, et abikaasa jätab ta maha. „Pingutasin iga hinna eest olla parim naine, olin suurepärases vormis, tegus ja edukas oma töös ning hoolas ja hoolitsev kodus. Pea oli tulvil igasuguseid mõtteid, kas peaksime siiski lahku minema ja mõlemad endale uued kaaslased leidma, sest olin lugenud internetifoorumitest, et just uue kaaslasega tihti rasedus õnnestub. Pärast üheksandat kunstlikku viljastamist otsustasin, et lasen abikaasa vabaks, et ta saaks täita oma eluunistuse saada laps. Kuid mees ütles selle peale, et ta ei leia kuskilt nii armast ja head naist ...“ Janika ja tema kaasa lapsesaamise lool on siiski õnnelik lõpp – täna kasvab peres kaks pisikest, kellest vanem on 2-aastane ja noorem 6-kuune. „Imesid juhtub kõigiga, vahel tuleb oodatust kordades kauem oodata, uskuda ja loota!“ võtab Janika kokku. Oma lapse saamise eheda loo on ta kirja pannud raamatusse „Tahan last saada,“ kus seisab ausalt ja ilustamata, mida naine tundis ja läbi elas, kust ja kuidas edasi võitlemiseks jõudu sai, milliseid meditsiinilisi ja alternatiivmeditsiinilisi võimalusi proovis, mis mõjus ja mille peale ei tasu aega raisata. „Tunnen, et minu püha kohus on teisi naisi motiveerida ja inspireerida sel keerulisel teekonnal,“ ütleb Janika. „On imeline, et läbi kogemusnõustamise olen suutnud aidata juba mitut naist, kes tänaseks on juba saanud lapse või on hetkel lapseootel. Ärge kunagi alla andke – see on teie tulevane laps, kelle elu nimel te võitlete!“ Südame külge kasvanud kasulapsed Nelja lapse ema Elis Pikmets oli 30-aastane, kui asus kasuemaks abikaasa kahele pojale, 6-aastasele Robertile ja 14-aastasele Richardile. Sellele oli eelnenud kolmeaastane periood, mil poisid viibisid isa ja tema juures pealinnas koolivaheaegadel ja nädalavahetustel, peamiselt elades veel Tartus oma ema ja tema uue perega. [caption id="attachment_3057837" align="alignnone" width="672"] Foto: DianaUntPhotography[/caption] „Tõsi küll, olin poiste isaga tutvudes ka ise juba ema,“ täpsustab Elis. „Me mõlemad abikaasaga olime varemalt abielus ja minul oli eelnenud abielust kaheaastane tütar.“ Küll aga tunnistab naine, et ei olnud kohe elumuutuseks valmis: „Mul oli endal nii palju plaane tööalaselt, samuti läksin uuesti ülikooli magistrantuuri, aga suur pere nõuab ju pühendumist. Iga laps tahab tähelepanu ja aega ning selleks ei olnud ma päris valmis. Samas oli hea, et sain enne päriselt kokku kolimist aega nii oma kaaslast kui tema poegi tundma õppida ja uue elumudeliga kohaneda.“ Elis on tagantjärele mõelnud, et üllataval kombel ei olnud talle kunagi probleemiks kasulaste omaksvõtmine. „Minu jaoks on algusest peale lapsed kõik võrdsed olnud ja ma olen oma südames ühtmoodi armastav, hooliv ja range nende kõigiga. Samuti olen pidanud ja pean poisse siiani oma poegadeks – ei ole mingit vahet, kes neid 9 kuud kandnud on. Kui sulle keegi südame külge kasvab, ei loe mitte miski muu.“ Meenutades, kuidas pojad uue ema omaks võtsid, räägib Elis: „Meie peres ei ole olnud inetut käitumist, kus kasulapsed korraldustele vastu karjuks stiilis „Kes sa oled? Sina ei ütle mulle, sa ei ole minu ema/isa!“ Reeglid olid paigas ja siin on kindlasti suur tugi olnud abikaasal. Viisakas, lugupidav ja teineteisega arvestav suhtumine on meie peres algusest peale normiks. Ju see nii tekibki loomulikult, et kõik lihtsalt käituvad selle reegli järgi ja kui on probleeme, muresid või pahandusi, siis nendest me räägime ja teeme selgeks, et kuidas on õige. Leppisime abikaasaga kohe kokku, et kui poistega tekib probleeme ja neid peab rangelt korrale kutsuma, teeb seda ikkagi isa ja kui minu tütrega on vaja tõsiseid vestlusi pidada, teen seda mina. Aga see oli nii pigem algusaastatel.“ Võiks ehk arvata, et uues peres tekib enim ebakõlasid teismelistega, kuid Elis seda ei kinnita. „Ma ikka mõtlen, et vanem poeg oli toona ju teismeeas, kus tal oleks võinud lained üle pea lüüa ja mässumeel tekkida, aga seda ei juhtunud. Richard oli hoopis suureks abiks väiksemate kantseldamisel ja me saime hästi läbi. Seevastu meie pere keskmikud Robert ja Natali, kelle vanusevahe oli kõigest poolteist aastat, olid nagu kass ja koer. Nad küll mängisid palju koos, aga loomult olid erinevad – rahulikul Robertil oli keeruline toime tulla temast noorema, aga väga temperamentse tüdrukuga. Ikka lõppes mäng lõpuks tüliga. Kõige rohkem mäletangi jutuajamisi ja lepitamisi just nende kahega seoses. Täna seevastu on nii tore näha, et keskmikutest on saanud väga suured sõbrad ja seda kogu eluks. Ju siis sai ikka midagi õigesti tehtud!“ Aasta pärast poiste lõplikku saabumist Elise kärgperre sündis veel neljaski laps, tütar Anna Marie. „Justnagu keegi ülevaltpoolt oleks teadnud ja meist paremini ette näinud, saates meile veel ühe lapse, kes liimis lõplikult kõik inimesed selles peres kokku,“ meenutab Elis. „Tema oli kõikide jaoks „oma“ – väike õde, keda kõik armastavad ja hoiavad. Eriti armas side on endast 15 aastat noorema õega vanemal pojal Richardil. Mul on palju pilte nii mälus kui fotodena, mil pisike õde võis tunde täiesti rahumeelselt mängida suure venna toas, ilma et teda segaks. Talle lihtsalt meeldis suure venna lähedus – ja ka vastupidi.“ Nüüd, mil kolm vanemat last on täiskasvanud, on Elise sõnul tore vaadata, kuidas nad omavahel suhtlevad ning nii vanemlikult oma nooremasse õesse suhtuvad, teda õpetavad. „Olen laste üle taevani uhke ja õnnelik,“ ütleb Elis. „Ei mäletagi enam, et nendega oleks kuidagi raske olnud, sest tänane rõõm kaalub kõik üles.“ Mõtiskledes, mida soovitada naistele, kes ehk pelgavad kasuvanemaks saamist, usub Elis, et kõige olulisem on jõuda iseendas arusaamiseni, kas see ülesanne on jõukohane. „Kas armastus mehe vastu on nii tugev, et ületaks kõik raskused? Mina tegin endale selgeks, et otsus hakata emaks oma mittebioloogilistele lasetele ei saa olla eksperiment. See on lõplik. Nende laste elus on juba olnud üks raske kogemus – vanemate lahutus – ja mina ei tohi neile teist hoopi anda. Kui see otsus on selge, tuleks abikaasaga kindlasti reeglites kokku leppida. Hea mõte on arutleda koos lastega, et reeglid oleksid ühised ja kõigi poolt omaks võetud. Kui ise ei jaksa, tuleb abi vastu võtta. Meil on väga vedanud, sest suureks abiks meie järsku kuueliikmeliseks kasvanud perele olid vanavanemad.“ Elis usub, et kasulastele ei peaks emaks olemist n-ö peale sundima. „Mina olen tahtnud olla poegadele üks hea inimene, kes neist väga hoolib ja kellega nad alati võivad arvestada. On kuldreegel, et mitte kunagi ei tohi halvustada laste bioloogilisi vanemaid! Lapse jaoks on kõik inimesed tema ümber kallid ja vale sõna teeb haiget. Seevastu tuleb toetada ja võimaldada lastel suhelda ka teise vanema ja vanavanematega. Head suhted lastele oluliste inimeste vahel on kindlasti edu võti!“ ____________________________________ * Nimi toimetusele teada – toim.