TIINA MÄLBERGI ELU KULDREEGLID: hingates sügavalt muutud vabamaks

Lisa kommentaar
TIINA MÄLBERGI ELU KULDREEGLID: hingates sügavalt muutud vabamaks
erakogu

“Me ei saa luua ega välja anda, kui ei ole midagi kogunud,” usub näitlejanna Tiina Mälberg (50). Millised on tema elu kuldreeglid?

Võta aega! Meie viimasel ajal paljuski välisele, ja tihti illusioonidele loodud maailmakuvandis püütakse sageli jätta muljet spontaansusest, vahetusest, kiirest reageerimisest ja pidevast saavutusvalmidusest. See ei ole alati nii. Pingutus ja lõdvestus peavad käima vaheldumisi, sest me ei saa luua, välja anda, kui ei ole midagi kogunud; ei saa kasvada ajutise tagasilanguse, ebaõnnestumise, kõdunemiseta. Ka iga küsimuse peale ei pea kohe vastama. Kui tunned, et vajad mõtlemis-, seedimisaega, võta seda.

Kui tahad luua midagi väärtuslikku, pühenda sellele aega. Ootamine ja kannatlikkus on väärt oskused, kuid ära raiska aega. Kui pole kedagi, kes tähtaja seaks, tee seda ise ja pea sellest kinni. Kui töö või looming otseselt (näiliselt) raha sisse ei too, ära heitu, panustatud energia ja saadud kogemus võivad olla investeering. Mõtle läbi oma tõelised vajadused ja mõistad, et ei vaja kuigi palju – paljud materiaalsed tahtmised on sageli kantud teistest teguritest kui tõeline vajadus.

Õpi hindama kvaliteeti selle asemel, et jahtida kvantiteeti.

Hinga! Surveolukorras ei pruugi see olla lihtne, kuid järelemõtlemiseks ja otsustamiseks on kõige rohkem vaja selget pead. Nagu öeldakse – jalad soojas, pea jahedas. Mida sügavamalt ja rahulikumalt hingata, seda rahulikumaks muutub ajutegevus. Rahulikult mõtlev inimene langetab õigeid otsuseid. Vaba ja julge inimene hingab sügavalt ja rahulikult ning vastupidi, hingates sügavalt ja rahulikult muutud vabamaks, julgemaks. Lase lõualuud vabaks: kui tunned, et oled ärritunud, kontrolli, kas mitte hambad ei ole suus kokku surutud. Kui on, lõdvesta ja ärritus lahtub, pinged vabanevad. Hirmunud inimene tõstab sageli õlad üles, surub pea õlgade vahele ja kallutab selle pisut ette. Lase kukal vabaks: seda saad teha kerge peanoogutusega ja seejärel kerge sirutusega pealaest üles taeva poole ning õlgade suunamisega kerge ringiga tagant alla. Jälgi, kas ka jalatallad on tugevasti vastu maad ja põlved ”lukust lahti”. Kui kasvõi korraks seda siin lugedes teha püüad, märkad, kuidas pea läheb selgemaks, pilk avaramaks, hingamine sügavamaks, hirm taandub. Tõeliselt hirmuvaba inimene suudab liikuda tõelise spontaansuse poole ja ka kiiretes olukordades langetada mõistlikke otsuseid.

Ole iseenda peremees! See on tähtis hoiak vabaduseks. Seejuures ei tähenda vabadus anarhiat, vaid pigem vabast tahtest langetatud otsuseid ja tagajärgede eest vastutuse võtmist. Samuti oma emotsioonide tundmaõppimist, teadvustamist ja valitsemist.

Ära lase emotsioonidel enda üle võimust võtta. Fikseeri iga uus emotsioon, kuid ära mine sellega liialt kaasa, ära lase sel end juhtida, vaid kasuta seda nii, nagu parajasti vaja.

Kui see on keeruline, mine tagasi esimese punkti juurde: võta aega. Seisata, enne kui reageerid. Oluline on endas tasakaal leida ja siis – kui soovid – võid lasta end mõnest meeldivast emotsioonist ju kaasagi viia, kuid arvesta, et samal määral end mõnest ebameeldivast emotsioonist mõjutada lastes võib enese taas tasakaalu toomine aega ja vaevagi nõuda. Kuid nii see kasvamine ja kogemuste kogumine käib.

Kuula! Inimene õpib lugude kaudu. Lapsena armastasin väga vanemate inimeste jutte kuulata ja püüdsin nende läbielatud olukordi ette kujutada, tarkusi või vigu mõista. Kui oled noor, õpi vanematelt, kui oled vana, õpi noortelt. Saa selgust, kas oled noor või vana. Keskealisena on mul suurepärane võimalus õppida nii vanemailt kui nooremailt. Ka vesteldes või suheldes ära unusta kuulamist. Õpi kuulama muusikat, looduse hääli, vaikust. See muudab rahulikumaks, aga ka tundlikumaks, teadlikumaks sellest, mis sulle meeldib ja sobib, kuid ka sellest, kui mitmekesine ja rikas meid ümbritsev maailm on. Kui paljutahuline võib tõde olla – see taipamine aitab ehk kiiretest, pealiskaudsetest hinnangutest ja oma arvamuse läbi surumisest hoiduda.

Säilita paindlikkus! Õpi kuulama ka oma keha. Liigu, võimle, tantsi. Kasvõi vähesel määral ja tea, et kui oled õppinud end, oma keha ja muusikat kuulama, võid tantsida ka siis, kui tegelikult end liigutada ei suuda. Keha mäletab ka seda, kui kunagi on tantsitud. Füüsiline paindlikkus tagab vaimse paindlikkuse. See ei tähenda sugugi selgrootust või libedust, vastupidi. Jäik kuusk murdub tormis, paindlik paju, rannamänd või kadakas peab tugevatele põhjatuultele vastu ja võib palju pikema elu elada, ise siiski pidevalt päikese poole sirgudes. Vaimupaindlikkus tähendab ka mõistmist ja valmisolekut oma aja ära elanud põhimõtted ümber vaadata, julgust uuega kaasa minna vana tarkust kaotamata.

Ole tänulik ja alandlik! Kõik, mis teeme, saavutame ainult tänu teistele – meie olemus, võimed ja väärtused tulevad sageli meie vanematelt üle mitme põlve, neid on vorminud õpetajad ja kaaslased. Me ei ole kõikvõimsad. Ära unusta seda kunagi.

Paljud meie teod peegelduvad tagasi teiste inimeste tegudelt. Ära tee ligimesele, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Või teisisõnu: tee teistele, mida soovid, et sulle tehtaks. Anna aega ja näed, kõik tuleb ringiga tagasi. Tee kõik, mis sinu võimuses, kuid jäta alati ruumi ka ime sünniks. Kui aga tundub, et sulle on liiga tehtud, ära kiirusta kätte maksma, tagasi tegema. Pigem vaata minu eelmisi punkte: ole paindlik ja püüa kuulatada, aru saada, mis oli selle teo põhjuseks. Andesta ja mõista, et see võis olla hoopis teise inimese hirmu või muude emotsioonide väljendus, et ta püüdis neist vabaneda end sinu peal välja elades. Lase sel minna ja ära kanna vimma.

Maga! Kõik see, mis ma eespool kirjeldan, võiks mahtuda ühte (igasse) päeva. Lisaks kõigele sellele, mis seal niigi on. See aga vajab jõudu. Parim allikas inimese jõu taastamiseks on puhkus. Minule meeldib ja sobib tegutseda omas tempos: olla aktiivne siis, kui mul selleks jaksu on ja puhata siis, kui tunnen selle järgi vajadust. Teistega koos tegutsedes (ja teatritöö pole midagi muud kui koostöö!) pole see sageli võimalik. Seetõttu pean eelnevates punktides välja toodud distsipliini pidevalt pidama. Näiteks enda kuulamise kaudu selgeks tegema, kui palju ja millal ma puhkust vajan ning sellest lähtuvalt aega planeerima nii, et seda jääks piisavalt ka magamiseks. Uskuge, kui on palju tööd ja kiire, saab see aeglaselt ja vajalikul määral puhates paremini, kvaliteetsemalt tehtud kui tormates ja väsinult.

Foto: erakogu

Ega kõiges selles, mida mina oma elu jooksul kogutud tarkusena siin välja olen toonud, ole tegelikult midagi uut. Ikka ja jälle leiame endid nende põlistarkuste juurde pöördumas. Taipamisest, et meile piisab vähesest, et armastus ei ole kunagi ühe inimese eraasi, vaid alati kahepeale üks ja et surm ei ole mingi kole asi, vaid elu loomulik osa, räägib ka minu praegu käsil olev töö, kohe-kohe Rakvere teatris esietenduv Eili Neuhausi lavastus ”Kõike head, vana toriseja”. Seal on mõnusat mõtteainet selle kohta, kuidas kiirustaval noorel inimesel võib ühel hetkel vägagi arukas tunduda vanema põlvkonna jauramine, et vanasti oli kõik parem, miks klaasist saunauks halb on ja miks suusad on suusatamiseks, mitte auto katusel Lapimaale vedamiseks.

Sarnased artiklid