Reklaam sulgub sekundi pärast

TRIINU KIRIMÄGI emotsionaalne võitlus rinnavähiga: see on nähtamatu haigus

Pärnumaal Häädemeeste vallas sündinud Triinu Kirimägi (28) on särav ja energiline noor naine, kelle eluteele tuli 2018. aasta septembris ootamatu takistus. Triinu tundis, et tema rinnas on kummaline tükk. Oktoobris läks naine perearsti juurde, kust ta edasi suunati perearstikeskusesse ultrahelisse. Sealt edasi sai ta saatekirja mammograafiasse ning 2019. aasta veebruaris öeldi talle, et tegemist on halvaloomulise kasvajaga. Triinu sai teada, et tal on rinnavähk. 

Triinu meenutab, et ta oli üsna lõpuni kindel, et tegemist on vaid tsüstiga. "Kõik arstid järjest ütlesid, et see ei ole ilmselt mitte midagi halba, sest ma olen ikka veel nii noor. Ma olen 28-aastane."

Esmane reaktsioon tõi pisarad silma. "Üritasin ikka ennast tagasi hoida, aga hakkasin nutma. Imelik oli olla seal kabinetis istuda ja töinata. Esialgu ei jõudnud üldse kohale, et mul rinnavähk on. Ma olen ju nii noor. Kuidas see üldse võimalik on?"

Kui rinnas on mitu kasvajat, lõigatakse rind ära – Hollywoodi näitlejatar Angelina Jolie lasi mõlemad rinnad eemaldada, sest soodumus oli geneetiline. Triinu rinnast lõigati välja 2,2 sentimeetri suurune tükk. Arstid ütlesid, et see on hea koha peal. Kui haigus oleks aga olnud geenides, oleks sellega kaasnenud ka oht, et rinnad eemaldatakse. Kui see ka juhtuma peaks, siis Triinu sõnul maksab haigekassa uue rinna kinni.

Keemiaravi on Triinul tänaseks läbitud – seda oli kokku kuus korda. Enesetunne on olnud kõikuv. "On paremaid päevi, on halvemaid päevi. Aga see on talutav. Esimesed keemiad olid natuke raskemad, mul oli iiveldus, väsimus. Aga trennis käimist ma ei jätnud. Tegin jõusaali trenni siis umbes kahel korral nädalas, nüüd käin juba neli-viis korda nädalas trennis. Kui ma ei tundnud ennast iseendana, siis istusin kodus. Aga see pole üldse minu moodi," tõdeb ta.

Vaatamata teadmisele, et tal on rinnavähk, pole naine kaotanud kübetki eluvaimu. Temas pulbitseb suur energia, tahe elada õnnelikult ja kaua. "Minu jaoks on see kerge takistus eluteel, tuleb ära teha ja edasi liikuda. Inimestel on palju hullemaid haigusi  pole jäsemeid, ei saa kõndida, ei saa rääkida, ei näe, mingi muu puue. See, mis mul on, pole ju midagi. Minul endal läheb üsna tihti üldse meelest ära, et ma haige olen. Aga siis, kui inimesed linna peal imelikult vaatama hakkavad, siis tuleb meelde, et aa...jah, mul pole ju juukseid peas," muigab Triinu, kes ajas juuksed haiguse tõttu kiilaks ega varja seda.

Patja nutnud naine ei ole – Triinu ütleb, et see ju kedagi terveks ei tee. Motivatsiooni pole ta samuti kaotanud. Mõni ehk küsib, kuidas ta jaksab olla nii energiline ja motiveeritud. Triinu jaksab, ja ütleb veel, et see on ju nii mõnus tunne, kui oled just korraliku trenni lõpetanud. 

Kellegi haletsust Triinu taga ei aja. "Ma ei taha, et keegi mind teistmoodi kohtleks, sest mul on rinnavähk. Kõik minu tuttavad saavad sellest aru ja sellepärast olen saanud ka väga palju positiivset tagasisidet. See aitab mul väga palju kainet mõistust säilitada ja mitte pead norgu lasta. Ikka vapralt edasi!"

Kui Triinu keemiaravi alustas, jäi ta haiguslehele. Ees ootas teadmatus. "Ma ei teadnud, kuidas see mulle mõjub. Nüüd tahaksin juba tööle tagasi. Mida ma veel igatsen, on rannas päevitamine. Ma igal suvel lausa elasin rannas, aga sel aastal kahjuks ei lubata, sest keemia ajal on nahk väga tundlik. Vahepeal igatsesin ka oma juukseid tagasi, aga sel suvel oli kuuma üsnagi palju ja siis oli kiilakana just hea olla,"ütleb Triinu naerusuiselt. Ka alkoholist pidi Triinu loobuma, ent ütleb, et see pole mingi ohverdus, sest ta polegi alkoholi kunagi väga tarvitanud. 

Inimene mõtleb ikka, et kui ta on sportlik, toitub korralikult, ei suitseta ega joo, siis temaga ei saa midagi sellist juhtuda. "Mõtlesin ka seda. Ja ma olen ju noor. Kui sa tunned, et sul on rinnas tükk, mine kohe kontrolli. Kahjuks saab Eestis sõeluuringule alles 50-aastaselt ja see protsent, kes reaalselt kontrollis käivad, on üsna väike (50–55%, võrdluseks näiteks Soomes ja Rootsis 80–90%). Naised kardavad, et mammograafia on valus, võin kinnitada, et see ei ole üldse valus. Jah, see on ebamugav, aga mitte valus. Õigeaegselt avastatud rinnavähk on hästi ravitav!"

Nüüd ootab Triinut peagi ees kiiritus, millele järgnevad hormoonsüstid ja seda kaks aastat järjest – iga kuu üks süst. Süsti hinnaks on 60 eurot ning see tuleb Triinul ise kinni maksta, sest haigekassa ei toeta.

Aga kas ravi üldse mõjub? Ssee küsimus on Triinu peas tiksunud juba pikemat aega. "Ega seda ei tea keegi. Ravime ju põhimõtteliselt nähtamatut haigust, mitte üksi kompuuter ega vereanalüüs ei näita imepisikest rakumuudatust. Tuleb lihtsalt terve elu oma tervise eest ilusti hoolt kanda ja loota, et ei pea seda enam kunagi läbi elama."