TUBLI NAINE: 2 lapse ema Kristi läks vabatatlikult covid intensiivosakonda hooldajaks

TUBLI NAINE: 2 lapse ema Kristi läks vabatatlikult covid intensiivosakonda hooldajaks
erakogu

Kahe lapse ema Kristi Varik tegi sotsiaalmeediasse postituse, kus kirjutas, et kui nägi, et PERH otsib endale abikäsi ja sobivad ka need, kellel pole meditsiinilist haridust, siis väga pikalt ta ei mõelnud.

Kristi tunnistab, et tema jaoks oli suur üllatus kui sai esimesel kohtumisel teada, et tegelikult makstakse ka palka ja enda koormuse saab ise valida. Kuigi tema jaoks palganumber asju ei muutnud – mingil põhjusel tekkis Kristil lihtsalt soov aidata ja olla kasulik. Toetada ja olemas olla.

“Ma teadsin, et see võib olla raske, kuid teadsin ka, et kui ma ei proovi, siis ma ei saagi täpselt teada. Ja nii ma siis täna tegin: proovisin olla covidi intensiivis hooldaja.

Mul ei juhtu seda tihti, kuid peale proovivahetuse lõppu ma ei teadnud üldse, mida ma tunnen. Paar tundi hiljem ka veel ei tea, sest emotsioone on palju ja erinevaid. Alustan ilmselt sellest, et tunnen suurt tänu: olen tänulik kogu haigla personali eest JA olen tänulik, et mina ja minu lähedased on terved. Teine suur emotsioon mu kehas on hetkel ärevus: ma ei soovi, et keegi peaks sellist haigust läbi tegema nii nagu seda teevad inimesed, kes haiglasse satuvad. See on valus, vastik, piinarikas ja raske.

Kartsin, et mind hirmutab surm, mis on reaalsuses paratamatu osa haiglast. Kartsin, et ehk tunnen ülevoolavat kurbust või viha, kui näen kedagi kellel ei ole enam palju elulootust. Kuigi ma täna seda kahjuks ka nägin, siis nutma ma ei hakanud, vihane ei olnud. Tundsin ausalt öeldes hoopis veidi tühjust ja valusat meeldetuletust, et elu on habras ja õrn. Seda kirjutades loodan, et täna nähtud haiged leiavad rahu. Ja kes teab – ehk juhtub veel imesid..

Aus ülestunnistus on aga hoopis see, et kõige raskem oli minu jaoks üsna elementaarne – kellegi teise isikliku hügieeni eest hoolitsemine, puhastamine ja kasimine. Mul oli väga raske sel hetkel tunda kaastunnet ja ma tundsin eelkõige lihtsalt ängi. Ja tegelikult ka viha ja kurbust, sest mitte kellegi elu ei peaks lõppema nii robustselt, et sul ei ole enda keha üle kontrolli, sa ei saa aru kus ja kes sa oled ning mis sinuga toimub. See kõik oli kokku lihtsalt nii.. vale. Elud ei peaks nii lõppema. Keegi pole seda ära teeninud.

Nii et kas ma olen täna rõhutud, ärevil ja kannan südames raskust? Jah. Kuid ma ei anna alla.”

 

Sarnased artiklid