Reklaam sulgub sekundi pärast

“TUNDUS, ET TEISED noored emad ei muretse, kuid mina seda ei suutnud“

Ajakiri Buduaar

Triin Tisler

pilt: Riina Varol

„Minu jaoks on vist keeruline olnud see, et olen kogu aeg justkui ootel olnud – tajunud väga selgelt, mis ei ole minu jaoks, kuid samal ajal omamata täit ettekujutust sellest, mida ma tegelikult ootan,“ mõtiskleb aasta naisartist Anna Pärnoja (35), kes on korraga nii habras ja õrn kui ka ürgselt tugev. Just nagu seesama vürts, mille järgi on tema artistinimele liidetud sõna Kaneelina!

Selle aasta alguses, kui Anna, silmad veekalkvel, Eesti naisartisti auhinda vastu rinda surus ja suurimad tänusõnad oma Martale (6) ja Augustile (4) pühendas, ei aimanud ilmselt mitte keegi peale lähedaste, et kogu edu on tulnud tegelikult pere ja (nii!) väikeste laste kõrvalt. Olgu öeldud, et samal õhtul lisandus eelnevale veel kolm tähtsat tiitlit: aasta alternatiiv/indie-album, aasta debüütalbum ja aasta album. „Alati, kui keegi mulle midagi ilusat ütleb, mõtlen just vastupidi... kui ilus on see inimene, kes valib, et ta ütleb sulle midagi sellist! Ja see, mida öeldakse, peegeldab minu arust rohkem just ütlejat ennast, “ sõnab ta tagasihoidlikult, kui küsin, kuidas pere ja kahe väikse lapse kõrvalt PÄRISELT albumini ja nii paljude väärikate auhindadeni jõuda. „Mõned soovid lasevadki ennast kaua oodata, oluline on aga siiski soovida ja unistada. Ma usun täielikult sellisesse võlumisse. See toimib!“ [caption id="attachment_3059335" align="alignnone" width="740"] Foto: Riina Varol[/caption] Kõlamaailmu maalides „See on olnud üks pikk-pikk teekond ja ma olen hingepõhjani tänulik, et olen tänaseks siia punkti jõudnud. Ise seda elu elades tundub kõik väga tavaline, sest muusikuks olemine on minu jaoks ju tegelikult igapäevane asi, aga kui tõstan pilgu ja vaatan seda eemalt, siis tegelikult on see ikkagi täiesti uskumatu.“ Kui suur tunnustus Annale vahepeal keset argitoimetusi meelde tuleb, siis toob see ikka ja jälle tänutunde südamesse. „Sellised asjad juhtuvad ju alati kuskil mujal ja kellegi teisega – see on minu jaoks siiani ime,“ naerab ta. Kuid tegelikult võib olla tänulik veel millelegi – nimelt emarollile. „Emaks saades muutus mu maailm täielikult. See oli kohtumine suurima vastutusega, ülima armastuse ja hirmuga samaaegselt. Minu kaks last sündisid nii väikese vahega, et see uus tundmatu roll võttis mu elu täielikult üle. Ja alguses see oligi kõige õigem, olla 100% vaid laste päralt, kuid selle taustal hakkas tekkima ikkagi väga suur igatsus iseenda järele, Anna järele,“ tunnistab naine, kes sai ühel hetkel aru, et peab leidma viisi, kuidas olla mõlemat – nii ema kui ka naine. Anna teab, et kui kaalukauss on ühele poole liiga kaldu, siis hääbub ta kas ühe või teisena – seekord siis kas muusiku või emana. „Sealt saingi tõuke lõpuks oma muusikani jõuda – selle kõigeni, millest olin nii palju mõelnud ja unistanud. Hakkasin vaikselt endale aega näpistama, et stuudios nokitseda ning kuidagi tekkiski see voog, mis viis mind enda plaadi tegemiseni, mida salvestasime 2018. aasta augustikuus.“ Marta oli siis vaid 4-aastane ning August kahe ja poolene. „Oli väga intensiivne aeg, aga seda kõike väärt. Eriti, kui peale kõike seda su väike poja õhtul unelaulu küsib ja selle peale, kui hakkan „Uinu vaikselt mu lind...“ laulma, palub ta hoopis, et emme laula seda enda laulu,“ meenutab naine ilusat hetke. Selle kõige taga on olnud siiski meeletu kannatlikkus, isepäisus ning endale truuks jäämine. „Samuti pime usk, et mul on oma tee ,“ sõnab naine, kes muusikuna on endale leiba lauale toonud juba 17 aastat. „Minu jaoks on vist keeruline olnud see, et olen kogu aeg justkui ootel olnud – tajunud väga selgelt, mis ei ole minu jaoks, kuid samal ajal omamata täit ettekujutust sellest, mida ma tegelikult ootan,“ mõtiskleb naine ja tunnistab, et on paljudele näiliselt imelistele koostööpakkumistele eitavalt vastanud isegi arusaamata, miks. „On kummaline tunne öelda „ei“ millelegi näiliselt heale, kui keeldumiseks polegi justkui ühtegi põhjust ja lisaks jääd ilma sissetulekust, mis sellega kaasneks... Palju keerulisi valikuid on olnud, aga näen, et see on ennast tänaseks õigustanud.“ Loo peategelane usub, et on olemas kaks Annat – üks, kes laval inimeste ees on ja see, kes oma igapäevaseid asju ajab. „Ma olen tegelikult väga argine. Seda enam vajan tegelikult seda hetke laval, et olla mingis teises maailmas, maalida koos teiste muusikutega kõlamaailmu ning lubada kõigil, kes sellest osa saavad, rännata enda sees kuhugi mujale,“ räägib naine ja tunnistab, et just see on see maagia, mida ta praegusel ebatavalisel ajal igatseb. [caption id="attachment_3059336" align="alignnone" width="667"] Foto: Riina Varol[/caption] Sama keel Kui Anna peaks valima muusikapala, mis teda enim kirjeldab , oleks selleks kahtlemata tema enda lugu „Mother“. „Selles loos on rahu, ilu, lihtsust. Aga ka tormi, valu ning hullust,“ sõnab ta ja lisab, et kui ta loo valmis sai ning selle oma abikaasale saatis, kuulis ta meest telefonitorus tagasisideks hoopis nutmas. „Võimas hetk!“ Oma abikaasa, muusik Erki Pärnojaga tutvus Anna aastaid tagasi, kui satuti Otsakoolis ühele kursusele. „Mingis mõttes algas meie lugu juba siis, kuid päriselt paarina saime kokku alles kümme aastat hiljem,“ meenutab ta ja mõtiskleb, et nende liit toimib ilmselt paljuski just sarnase tausta tõttu. „Mõistame teineteise vajadusi paremini ilmselt seetõttu, et elame ka tööl sarnaseid asju läbi. See tunne, et teine sind mõistab, on ülioluline. Vähe on variante, et miski justkui tõlkes kaduma läheb, sest räägime sama keelt,“ ütleb Anna ja lisab: „See kõlab igavalt, aga tegelikult me ei tülitse. Kui, siis aeg-ajalt jääb ette mõni väga tobe olmeasi, mis tegelikult märkimist ei väärigi. Me toimetame samas väärtuste- ja arusaamiste ruumis ning alati annab kõike selgitada ja läbi rääkida. Ja kui kumbki meist korraks keebki üle, siis vabandamine on lihtne,“ teab naine. Vigade tunnistamine, vabandamine ning edasi liikumine on oskused, mida Anna ja Erki lastele juba praegu „sisse kodeerida“ tahavad. „Vabandan nende ees ka ise alati, kui olen valesti käitunud, häält tõstnud või midagi neile olulist unustanud ega taha jätta midagi n-ö „õhku rippuma“, et seda siis hiljem taas üles võtta. Ma tahan, et mu lapsed teaksid, et ma olen nende jaoks alati olemas. Igale asjale, igale pahandusele on lahendus ning aususe ja headusega saab kõik alati korda.“ Sama oluline on ka oskus andestada. „See aitab valusad hetked seljataha jätta. Minu puhul on tavaline, et ma lihtsalt unustan halvad asjad ära, ei kanna neid endaga kaasas. Püüan alati olukordi pigem mõtestada, kui suure kiiruga hukka mõista,“ sõnab Anna ja lisab, et harmoonia on tema jaoks igas plaanis väga oluline. „Kui kaalukauss kuskil liiga ühes suunas kisub, siis olen sellest ikka väga häiritud,“ viitab Anna oma tähemärgist tulenevale pidevale balansiotsingule. Mis puudutab aga paarisuhet, siis on Anna kindel, et kui inimeste vahel ei ole sõprust ning hingelist mõistmist, siis seda on sinna märksa keerulisem tekitada, kui vastupidisel juhul kirge ja keemiat. „Minu jaoks on vaimne ja hingeline side, sõprus, usaldus ning austus üliolulised – see baas omakorda toidab ja hoiab sädet. Armastus on kerge ja lihtne,“ teab Anna. „Kui see teeb sind õnnetuks, kogu aeg, sa oled tühi ja ootel ... siis see ei ole see koht, kuhu kinni jääda, vaid pead edasi liikuma. Kui on halb, siis ongi halb; kui on hea, siis tead ega pea mõtlema ja analüüsima. Aga selleks tuleb olla ise terve ja teada, et vastutad täielikult enda tunnete ja õnne eest, seda ei saa sinu eest teha keegi teine,“ ütleb ta ja lisab, et on noormana seetõttu õnnetu olemisele liiga palju aega kulutanud. „Täna paneksin enda heaolu esikohale!“ [caption id="attachment_3059337" align="alignnone" width="667"] Foto: Riina Varol[/caption] Uuestisünd Naise sõnul on ta elanud justkui kahte elu – üks enne lapsi ja teine, mis on praegu. „Kui minult oleks kümme aastat tagasi küsitud, milline on olnud raskeim hetk mu elus, oleks vastus olnud seotud hoopis õnnetu armastuse ja lahkuminekuga. Sel ajal olid need läbielamised määrava tähtsusega ning moodustasid elu keskpunkti,“ ütleb ta ja lisab, et iga raskuse taga on tegelikult õppetund, raskuse seljatamisel uued taipamised ja areng. „Võtan inimesi ja olukordi enda elus õpetajatena, alati.“ Täna peab Anna kõige keerulisemaks hoopis oma praegust elu – emaks kasvamise aega ja esimese lapse sündi. „Esimese lapse sünd tõepoolest raputas mu maailma. Kuid esiteks raputas see mu plaani sellest, kuidas kõik olema saab. Alates sellest, kuidas kulgeb mu rasedus, sünnitus ning ka hilisem emaks olemine.“ Anna arvas üht, aga see, mis tuli, oli midagi muud. „Esimene sünnitus ning taastumine olid väga rasked, usun selle olevat ka põhjuseks, mis mind vaimselt nii pikaks ajaks rööpast välja viis. Ma ei saanud olla kohe see krapsakas ema, kellena ma ennast ette kujutasin. Mulle tundus, et kõik teised noored emad on muretud, käivad oma beebiga võimlemas-ujumas-üritustel jne, kuid mina seda ei suutnud. Mina ainult muretsesin ja olin hirmul,“ tunnistab Anna. Õnneks oli toeks abikaasa ning koos rabeleti sellest raskest kohast enda jõududega välja. Teine keeruline hetk oli siis, kui otsustas tulla teine laps. „Minu esimene, Marta, oli siis vaid 9-kuune. Olin maadelnud väga keeruliste vaimsete probleemidega, samuti olin füüsiliselt täiesti kurnatud ning magamata. Ja siis sain aru, et tuleb teine väike inimene. Aga tegelikkuses sai Augusti sünnist minu jaoks alguse uus hingamine. Logistiliselt läks küll elu kahe lapsega keerulisemaks, kuid vaimselt lihtsamaks. Teist korda emaks saada oli hoopis midagi muud,“ sõnab naine. „Olin siis endaga palju leebem ning lasin asjadel lihtsalt olla ning ei võrrelnud enda emaks olemist enam nii palju teistega, vaid olin õppinud enda rütmi usaldama,“ räägib naine ja lisab: „Laste sünd on olnud mitmeski mõttes minu enda uuestisünd. Ja see on olnud samas ka kõige imelisem asi, mis minuga juhtunud on.“ Anna on alati teadnud, et soovib emaks saada. „Aga praegu, päriselt ema olles mõistan, et need nooruses mõeldud mõtted emadusest olid tegelikult ikkagi osa mingist idealistlikust ning romantiseeritud pildist,“ ütleb ta. „Kui olin varastes kahekümnendates ja kuulsin naistest, kes ei soovi emaks saada, siis ei mõistnud ma seda absoluutselt. Mulle tundus loogiline, et see on miski, mida üks naine tahtma peaks. Peale ise emaks saamist ei ole mul aga kordagi pähe tulnud ühelegi teisele naisele esitada küsimust „Millal sina siis lapsi kavatsed saada?“. Tegemist on millegi sügavalt isiklikuga ning soov emaks saada on täpselt samavõrdne sooviga mitte. Ja see ei ole mitte kellegi teise asi. Samas olen ma väga õnnelik enda sellisele ürgsele tungile emaks saada, sest tänu selle on mul praegu imearmsad lapsed. Praeguses maailmas ning enda teadlikkuse tõusuga mõtleksin ilmselt väga-väga pikalt, enne kui siia maailma veel ühe lapse tooks.“ Anna on väga tundlik ja maailmas toimuv läheb talle tõesti korda. „Ma mõtlen, kas inimesed saavad aru, et iga üks meist jätab oma jälje ja vastutab selle eest, milliseks ta seda maailma loob nii enda kui ka järeltulevate põlvede jaoks. Lugesin tabavat ütlust, mis kõlas umbes nii: „Kummaline, et kui inimesed tarbivad vaid seda, mida neil tegelikult vaja on, siis seda kutsutakse majanduslanguseks.““ Just seda sama mõtleb ta isegi. “Ei ole ka mina sellest tarbimise patust vaba, kuid nüüd ongi see hetk, kus me kõik peaksime taipama, et seda kõike – iga päev ja nii palju – ei ole lihtsalt vaja. Ma nii väga loodan, et inimesed taipavad ja leiavad õnne enda seest ja mitte välistest asjadest. Ma loodan, et pered hoiavad rohkem kokku ning töörabamine vaid selleks, et saada suuremat laenu, kodu, uhkemat autot ... et see lõpeb. Samuti mõtlen ma sellele, kuidas toitu toodetakse üle, kuid samal ajal on miljonid näljas. Ja näljas on ka inimesed siin Eestis. See kõik on minu jaoks nii kohutavalt arusaamatu. Kuidas?“ mõtiskleb naine. [caption id="attachment_3059338" align="alignnone" width="667"] Foto: Riina Varol[/caption] Lukus maailm „See on kinnitanud mulle veel enam seda, kui vähe ma õnneks vajan. Ma ei vaja asju. Ma vajan enda perekonda ning hingerahu,“ sõnab Anna, viidates meid mitmeks kuuks kodudesse lukustanud eriolukorrale. „Praegu mõtlen ka enda edasistele plaanidele, et mis minust üldse saab. Kas pean leidma uue töö? Kuidas muutub muusikatööstus? Minu jaoks on kogu see online-elu pigem võõras ja ei ole osanud kohe selle kõigega kaasa minna. Inimkontakt on minu jaoks niivõrd oluline ja ma ei kujuta ette, kuidas muusika ja selle edasiandmine päriselt olema hakkab,“ muretseb ta. „Samas mõistan ka seda, et olen priviligeeritud olukorras – mul on kodu, kus ennast turvaliselt tunnen, kokkuhoidlikult elades saame ka finantsiliselt mõned kuud hakkama.“ Mis saab aga edasi, seda Anna ei tea ning tunnistab, et see on päris hirmutav. „Praegu ent usun, nagu alati, et peab olema mingi lahendus!“ on ta lootusrikas. „Ma tunnen, et ka sellest olukorrast olen enda sisse väga palju erinevaid emotsioone kogunud ning loodan, et see leiab tee loomingusse.“ Kui aga Anna saaks, siis viiks end suvisesse päeva, vanavanaisa koju Kilingi-Nõmmel. Istuks trepil, jooks kohvi ja loeks raamatut. Kõik teised veel magaksid. „Vahel piisab ka tunnist, et ennast laadida. Siis ilmselt igatseks juba laste järele. Edasi võiks päev kulgeda nii, et samal ajal, kui mina võrkkiiges raamatut loeks, mängiksid lapsed eemal, rõõmsalt kilgates,“ suundub ta unistades suvesse. „Ahjaa, tuli ka muidugi väga kummaline igatsus... Ma tahaksin ennastunustavalt tantsida, kuskil toredal peol. See tundub tohutu luksusena. Ma käisin viimati niimoodi tantsimas umbes kaks aastat tagasi ja see on ka üks mu suve soove, et saaks seda sel suvel ehk rohkem teha!“ Kõige enam toovad siiski Anna ja Erki ellu rõõmuhetki lapsed. „See, millisteks inimesteks nad on juba kasvanud. Nende mõtted ja tegemised. Selle kõrvalt vaatamine paneb ikka tohutult heldima. Meil on tihti nii, et isegi, kui päeval on lastega suur tohuvabohu ja juhtumisi just endal vaja väga palju teha ning kuskil kuklas juba ootad, et lapsed magama saaks... Siis, kui see hetk saabub, et vaikus on käes – siis istume Erkiga ja räägime ikka lastest ja sellest, mis toredat keegi täna tegi ja ütles,“ räägib naine ja lisab, et lastest on lihtne vaimustuda. „Asjade perspektiivi panemiseks mõtlen tihti, et kui 15-aastane Anna praegu mind näeks, kas ta oleks mu üle uhke. Usun ja loodan, et jah! Tänutunne lihtsate asjade eest on see, mis mind õnnelikuna hoiab.“