UNISTUSTE PAAR Kaisa ja Raigo

Kuidas te tutvusite? Raigo: Kolm aastat tagasi mai alguses olid Euroopa meistrivõistlused (kulturismis ja fitnessis – toim) ja vahetult enne hakkasime Sparta spordiklubis suhtlema, sest teadsime, et läheme mõlemad võistlustele. Meil oli sama treener ja ümberringi samad inimesed, nii et kaudselt teadsime üksteist. Kaisa: Hakkasime rääkima, et kes millise lennuga läheb. Tegime jutuotsa lahti ja siis oli juba teada värk. Raigo: Jutud ja inimesed kuidagi klapivad. Mugav oli suhelda juba algusest peale. Kaisa: Jah, siis oligi euroopakatele minek ja kõik oli metsas (naerab). Raigo: Samas me otseselt ei kiirustanud, vaid esimene aasta oli rohkem tutvumisaasta. Kaisa: Oleme päris ausad. Oleme Raiksiga nii erinevad inimesed. Mina olen nagu tuli ja tema on rahulik, mõistlik. Tutvuse alguses üritasin talle kogu aeg selgeks teha, et me ei sobi kokku, sest tema on nii normaalne inimene ja mina olen selline… Üritasin teda täiega ümber veenda, et meist ei saa kunagi asja. Tegin talle isegi A4 paberile nimekirja. Raigo: See oli päris pikk nimekiri asjadest, miks me kokku ei sobi. Tegelikult olid need punktid puhtalt kaitsemüür ja lihtsalt juurde poogitud asjad, mis tänaseks on tähtsusetud. Vaatasime ühel hetkel koos need punktid läbi ja Kaisa ei suutnud uskuda, kuidas ma suudan ta nii normaalselt ümber rääkida. 2019. aasta alguses läks suhe tõsisemaks. Kaisa: Andsime lihtsalt võimaluse ja siis oligi täiesti metsas. Olime aasta aega vaikselt maad kombanud, kui mul tulid uued Euroopa meistrivõistlused, kust läksin veel edasi Portugali võistlema. Helistasin Raiksile Eestisse, et nüüd on asi niimoodi, et kolime kokku ja kui mina Portugalist tagasi tulen, olgu meil köögis kohvimasin ja Muhu leib laua peal. Raigo: Tegelikult oli esimese aasta jooksul mitmeid kordi tunne, et löön käega, sest Kaisa töötas mulle vastu, aga ju ta siis lõpuni ei suutnud, sest kuskilt kõrgemalt olid asjad paika pandud. Ka üks meie ühine tuttav nägi meid kõrvalt ja kinnitas, et küll asjad lähevad hästi. Aga kihlusite? Raigo: Kihlumine oli meil plaanis juba varem Eesmärk oli seda kindlasti teha Eestist eemal, sest nendel hetkedel oleme rohkem kahekesi koos. Kodus n-ö juurde lennates ei ole nagu päris see. Nii tuligi mõte, et äkki kuskil võistlustel. Ideaalne oleks olnud Euroopa meistrivõistlustel, sest see oleks sama koht, kus tutvusime, aga võistlused lükkusid edasi ja ei tulnud seda õiget momenti. Eelmisel sügisel läksime Kreekasse reisile ja seal kihlusime. Kaisa: Mul oli ju vaja Instagrami pilte teha. Panin kleidi selga, tegin meigi ja läksime mere äärde jalutama. Ühel hetkel vaatasin, et Raiks on ühe põlve peal. Eks kujutad ju ikka ette, et kui keegi kätt palub, siis mõtled „Oo, Diego… Kas päriselt?” ja pisarad voolavad. Kui minul aga päriselt ebamugav on, siis hakkan kõva häälega naerma. Raigo: Jah ja mina põlvitan seal, hääl väriseb ja peopesad higistavad. Mul oli sõrmusekarp kogu aeg kaasas, nii et otsisin õiget momenti ja üritasin seda varjata. Raigo, mille järgi sa koha valisid? Raigo: Ma ei saanud otseselt öelda, et lähme sinna ja teeme seda, sest see oleks kahtlane tundunud, aga suunasin Kaisat pildistamise käigus, et sealt võib hea kaadri saada. Kaisa: (noogutab ja pöördub Raigo poole) Täitsa äge jah. Kartsid korvi ka saada? Raigo: Kusjuures ei kartnud, sest eelnevalt oli signaal olemas. Sina ise olid nii palju vihjeid andnud, et kus mu sõrmus on. Kaisa: Meil on jutuajamisi olnud, sest mina hindan abielu väga ja olen öelnud, et lapsed saavad minu nime. Mees saab siis ise otsustada, milline see nimi on. Ma isegi ei tea, mis selle abieluga on, aga minu jaoks on see väga tähtis. Tegelikult ei ole ma pidanud seda teemat pressima ja meil on see väga normaalselt läinud. Kaisa, kas sa aimasid ettepanekut sellel reisil? Kaisa: Ei, ei, ei! Ma teadsin, et see millalgi tuleb, aga reisil ei mõelnud sellele üldse. Raigo: Ta ei saanud isegi aru, et üks tema sõrmus vahepeal mitu nädalat minu käes oli. Kaisa: Mul on neid nii palju, et ei saa arugi, kui üks ära kaob. Millal te Buduaari pulmakonkursile registreerisite? Kaisa: Viimasel päeval tulime maalt linna ja väsinuna teleka ees jäi silma pulmad Buduaaris reklaam. Vaatasin arvutist järele ja nägin, et inimestel on juba ankeedid ka üleval. Arutasime siis omavahel ja saatsin Raiksile ütlemata ankeedi ära. Suuri panuseid me ei teinud, aga mõtlesime, et miks mitte proovida. Kui 10 finalisti selgusid, siis mõtlesin küll, et challenge accepted! Raigo: Mõtlesime, et kui jõuame 10 finalisti hulka, hakkame tugevamalt panustama. Mis tunne oli võidust teada saada? Kaisa: Mul oli terve päev paha olla ja mõtlesin, et hakkan oksele. Telefon helises ja teadsin sisimas, et kõne on Buduaarist. Hääletoon oli tagasihoidlik ja mõtlesin, et see rong nüüd läks. Kui öeldi, et kui ma ütleksin, et te võitsite, siis ei tohi seda reklaamida, mõtlesin, et sa pole ju seda veel öelnud. Äkki oli elevus nii suur, et ma ei kuulnud midagi muud. Vaatasin õnnelikult Raiksile otsa ja see ei jõudnud kuidagi kohale. Mõtlesime, et siin peab mingi konks olema. Te ütlesite, et Eesti rahvas väärib näha, kuidas unistuste paar saab unistuste pulma. Mis teeb teist unistuste paari? Raigo: Seda on raske sõnadesse panna. Kaisa: Me oleme justkui kõrgemalt poolt kokku pandud. Mõistame üksteist poole sõna pealt, me ei pea isegi rääkima. Raigo vaatab mulle otsa ja saab aru, kui mul on midagi viga. Raigo: Ma lõpetan sinu lauseid ka. Kaisa: Toon näite. Olime sõbrannadega puhkusereisil ja kõik oleks pidanud olema baila-baila. Äkki Raiks helistas, et tema tunneb, et mul on midagi viga ja mul oligi. Sellised asjad. Meil on nagu telepaatia. Elame ja hingame nii ühte, et kõik, kes on meiega kokku puutunud, on ka seda öelnud. Raigo: Eks meil on ka madalseise olnud, aga need kestavad kõige rohkem pool päeva. Kaisa jaoks on see teinekord nagu mäng, aga mina ei suuda konfliktis olla, sest mulle ei meeldi, kui midagi on lahtine või paigast ära. Lähen alati kompromissile välja, sest mis muutub, kui ma järgi annan? Tegelikult mitte midagi. Üritame pigem leida ühise keele. Kaisa vihkab seda, kui ütlen, et peame rääkima, aga tegelikult on suhtlus suhte alus, sest kui üksteisega ei räägita, ajavad lõpuks mõlemad eri suundades oma asja ja ei toeta teineteist. Meie puhul on kogu elu ja töö niivõrd hästi tasakaalus. Oleme ka koroonaajal palju koos olnud, aga ei ole üksteist ära söönud. Kaisa: Ma nii kartsin seda. Raigo: Võistlusdieedi ajal on olud pingelisemad ja just siis oleme toetavamad ning ei ole tülli läinud. Mõistame üksteist nii hästi. Näiteks ühel võistluste ettevalmistusperioodil läksin koju, istusin diivanile ja ütlesin, et ma lihtsalt ei jaksa. Kaisa teab, kuidas sellises olukorras käituda, sest ta on ise sama tundnud. Meie puhul ilmselt aitabki kaasa, et oleme sama valdkonna inimesed. Mis on õnneliku suhte ja abielu saladus? Kaisa: Mina arvan, et töö. Inimestel on illusioon, et kui kaks inimest sobivad ja saavad kokku, siis nad jäävadki kokku, aga tegelikult pead teadlikult panustama. Raigo: Kõige pealt pead iseennast armastama, alles siis saad teist armastada. Kui teed iseendaga tööd ja hoiad kaaslasega sidet ning sarnast mõtteviisi, ei saa midagi valesti minna. Paljudel tekivadki probleemid, sest ei suhelda ja öelda välja, mis häirib, vaid surutakse tundeid alla ja hakatakse paratamatult väljastpoolt puudujäävat kompenseerima. Mingil hetkel plahvatad kodus ja tekivad konfliktid. Kui on mingi probleem, leia sobiv hetk ja ütle välja. Millal ja mida öelda, selleks pead juba inimest tundma. Kaisa: Kõikides suhetes on probleemid ja eesmärk polegi neid vältida, vaid koos üle saada. Raigo: Oleme õppinud ja proovinud seda arendada, et enne kui teisele peale lendad, analüüsi ennast, kuidas sina käitusid. Kaisa: Vaata päriselt peeglisse. Me kõik tahame unistuste printsi, aga selleks pead ka ise unistuste printsess olema.