VAESEMAT PEREKONDA TOETAV NAINE: aitame vastastikku, aga erineval viisil

4 kommentaari
VAESEMAT PEREKONDA TOETAV NAINE: aitame vastastikku, aga erineval viisil

Sõpruspere pole sugugi võõras paljudele Eestimaa pereemadele, kes ise paarkümmend aastat tagasi lastena Soome või mõne muu riigi sõprusperelt pakikest  või jõulukaarti ootasid. Nüüd on sinu võimalus olla see sõpruspere, kes kedagi aitab…  

Sõpruspere pole sugugi võõras paljudele Eestimaa pereemadele, kes ise paarkümmend aastat tagasi lastena Soome või mõne muu riigi sõprusperelt pakikest või jõulukaarti ootasid. Nüüd on sinu võimalus olla see sõpruspere, kes kedagi aitab…  

Statistika andmetel elab suhtelises vaesuses umbes viiendik eestimaalastest ning absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast. Meil on mitmeid heategevusorganisatsioone, mis vahendavad heade inimeste toetust abivajajatele, aga võimalik on ju aidata ka otse neid peresid, kes abi vajavad, sest sel viisil saaks olla abi ja suhtlemine isiklik ja järjepidev. Abivajajad teaksid, kellele tänulikud olla, ning abistajad saaksid pakkuda võibolla enamat kui lihtsalt ühekordne ülekanne või oma vanade asjade saatmine. Ja mine tea, võibolla tekib sellest tore perekondade sõprus, kus mõlemad on teisele kasulikud.

Tallinnas elav kolme lapse ema Helle räägib Buduaarile, et nende pere sõpruspere elab Valgamaal. “Meie pere suuremad lapsed on täpselt kaks aastat vanemad meie sõpruspere lastest ning meie laste väikeseks jäänud ja tihti kordagi kandmata asjad lähevad iga uue aastaaja alguses pakiga Valgamaale. Tore on ka see, et meil on Lõuna-Eestis sõbrad, kellele suvel külla sõita ning nende pere vanem tütar käis meiega sel suvel ka Soomes puhkusereisil kaasas,” räägib Helle, kes kiidab oma sõpruspere pereema küpsetatud porgandipirukat, ainuüksi mille nimel tasub korra aastas reis Lõuna-Eestisse ette võtta. 

Helle ei soovi siiski oma sõprusperest isiklikumalt rääkida, sest ütleb, et tegu on eelkõige toredate ja töökate inimeste aitamisega, mitte sooviga endale mingit heategija kuulsust saada nende inimeste arvelt, kelle on elus vähem vedanud. “Me ei saa valida perekonda, kuhu me sünnime, ega vanemaid, kes meid suunavad õigele teele. Kui oled üles kasvanud väikeses kohas ja keerulistes tingimustes, siis tõenäosus, et sa lähed 19aastaselt teise linna ülikooli, on ikka väga väike ja ka võimalus head palka teenida seetõttu palju väiksem. See aga ei tähenda, et ilma ülikoolihariduseta ei ole inimesel süda õiges kohas,” ütleb naine. Helle leidis oma nn sõpruspere pooljuhuslikult. “See oli neli aastat tagasi. Lugesin Facebookis üht üleskutset, et perekonda tabas õnnetus ja vajavad abi. Kuna otsustasime abi ise kohale viia, siis tekkis hea kontakt ja jäime suhtlema ning suhtleme tänaseni.” Helle ütleb, et on oma sõpradelt saanud küsimusi, et miks nad vaeste ja rumalate maakatega läbi käivad ja seda on väga kurb näha. “Vaesus ei ole nakkav, pigem vastupidi – ühe inimese või pere vaesus võib olla väga rikastav võimalus muuta maailma paremaks kohaks ning tunda end ühiskondlikult kasulikuna. Lisaks kõigele saame me oma sõpradelt osta hea hinnaga kartulit, küüslauku, liha ja mune, mis on meie jaoks väga suur asi, sest hindame puhtas Eestimaa looduses kasvatatut.”  

 

Lugu ajakirjast Buduaar