VIKTORIA LATKIN PALJASTAS missivõistluste jahmatavad tagamaad

4 kommentaari
VIKTORIA LATKIN PALJASTAS missivõistluste jahmatavad tagamaad

Kui enamjaolt kiputakse arvama, et missivõistlustel osalejate elu on üks lust ja lillepidu, siis paraku nii see alati siiski ei ole. Saaremaalt pärit Viktoria Latkin esindas Eestit aprillikuus Rumeenias toimunud missivõistlustel Miss Onelife 2019 ning nooruke naine sai niivõrd halva kogemuse osaliseks, et hea meelega vaikiks võistluse üldse maha. 

Viktoria seiklus hakkas pihta juba esimeses peatuspunktis Frankfurtis. Nimelt hilines lennuk ning naine jõudis väravasse veidi pärast seda, kui pardale minek alanud oli. Küll aga ei jõudnud teise lennuki peale tema kohver. “Bukaresti jõudes pidin esitama avalduse kadunud kohvri kohta ja muud teha polnudki. Naine kontoris ütles, et kohver tuleb järgmise päeva hommikul esimese lennuga ja see tuuakse hotelli. Jah, kõlas lilleliselt, aga nii asjad päris ei läinud. Lisaks sellele oli minu esimene halb kogemus korraldajatega, kes keelasid mul oma kohvri asju ise ajama hakata, aga õnneks olen ma nii kangekaelne, et sain oma asjad korda. Kui oleksin selle tegemata jätnud, oleksin ilmselt esimese nädala pidanud ilma asjadeta hakkama saama. Neil oli muudki teha, kui mu kohvrit hotelli organiseerida. Ühe päeva jooksul unustati see probleem umbes 5 korda.

Hotelli jõudes oli üllatus suur, kui selgus, et ühes toas on 4 tüdrukut! See nõudis kindlat plaani, et kõik meist oma meikide ja soengutega igapäevaselt valmis jõuaksid, sest üle 3 tüdruku vannituppa korraga ei mahtunud, juba see oli palju. Põhjuseks toodi see, et hotell oli teinud topelt broneeringu ja nad ei tahtnud meid teise hotelli viia, sest Bukarestis on vähe heal tasemel hotelle,” kirjutab ta oma blogis. 

Üsna pea sai tüdrukutele selgeks, et lavaproovid toimuvad nii, et missid kutsutakse mingiks kellaajaks kokku ning siis hakatakse alles arutama mis ja kuidas. Arutamine rumeenlaste moodi käis aga üksteise peale karjudes. Ka söögiajad kippusid olema nii, et lõuna oli kella 1617 ajal ning õhtusöök 2223 ajal. Viktoria sõnul oli see väga harjumatu ja kõht oli tihtipeale tühi, sest hommikusöök oli kell 8. 

“5. aprilli hommikul saime kauem magada ja esimese asjana ootas meid restoranis lõunasöök. Pärast lõunat käisime kuskil pargis ja suundusime seejärel hotelli. Sealjuures on õige koht ära märkida, et liiklus oli täielik kaos ja tüdrukute transport käis väikeste bussidega ja kuna piisavalt kohti polnud ning taksode tellimine oli vist liialt kulukas, sõidutati ühes bussis 8 tüdruku asemel tihti 10 ja suuremasse bussi paluti ühel korral minna mõnel tüdrukul ka “kongi”. Seda paludes tehti märkus, et teised korraldusega seotud inimesed sellest teada ei saaks.

7. aprill oli finaalipäev. Proov klubis pidi algama 13:00, aga nagu ikka olid asjad lõpetamata, lava ehitus alles osaliselt käis ja saime vähemalt tunnikese oodata. Kõik olid närvis, sest meikarid ja juuksurid jõudsid juba kohale ja oli aeg ennnast valmis panna. Seda proovi on keeruline kirjeldada. Alustama peab ilmselt sellest, kuidas direktor eelmise õhtu proovides keelas õhtujuhti kuulata, sest too olevat tal mingil varasemalt üritusel ka käki kokku keeranud. Kõik oli ilus nii kaua, kui selgus, et lava on senise koreograafia jaoks ikkagi liiga väike ja nii hakati kõike ümber tegema. Kes oleks oodanud, et sinnamaani rahulik ja ootusärevust täis päev võib muutuda selliseks…

Ühel hetkel hakkasid korraldajad tüdrukute peale ja ka omavahel karjuma. Ma ei ole päris kindel kas karjumine on õige sõna, sest mulle tundub, et see pole piisav kirjeldamaks, mis seal lava peal päriselt toimus. Kogu lavaline show suudeti tunniga ümber teha vähemalt 3 korda. Kui sa ei seisnud nagu kivikuju või julgesid ohata, karjuti su peale ohjeldamatult. Sealjuures tehti meile selgeks, et oleme nende alluvad sõnadega: “See on MEIE show ja te poleks siin, kui MEIE poleks seda korraldanud.”

Lisaks kõigele sellele ei tohtinud tüdrukud teha ühtegi pilti toidukohas, mis polnud nende sponsoriks. Neile tehti märkuseid nii riiete kui meigi kohta ning öeldi, et kuna tegu on iludusvõistlusega, peavad nad koguaeg ilusad välja nägema. Teisel nädalal olid paljud tüdrukud haiged ja ka see ei huvitanud kedagi.

“Viimast päeva ei tehtud meie jaoks lihtsaks. Ära lendamise päeval oli veel kaks TV show‘d, kus osalemine oli õhtuste lendudega tüdrukutele kohustuslik. Kui ütlesid korraldajale, et ei taha mina, oli vastuseks see, et pead maksma oma viimase öö majutuse, transpordi hotellist lennujaama ja jääd oma auhinnast ilma. Auhinnad on igale tüdrukule krüptorahas. Viimaseid päevi jäidki seega varjutama ähvardused, et auhindu kärbitakse või jääd sellest üldse ilma. Küll aga pole Onecoinil Eestis just hea maine ja eks näis millal ja kas auhinnaraha minuni üldse jõuab. Võitja autot ei olnud ka finaalis näha. Selle kohta olla öeldud, et kättesaamine võib võtta kuni pool aastat.”

Viktoria lisas, et pärast kolme kuud ootamist eiratakse kõiki tüdrukuid ning auhindu ega pilte pole siiani kuskilt otsast näha. 

Loe Viktoria täispikka blogipostitust missivõistluste tegelikest tagamaadest siit