NIPINURK: KUIDAS END tõeliselt välja lülitada?

Võtkem endale rahu Merit meenutab oma raamatus, kuidas pidi kord sõbrannaga keskendumisteemalisele loengule minema. “Jalutasin metsas ja kirjutasin talle Messengeri, et uurida, kas kohtume seal. Sõbranna kirjutas vastu, et tuli just operatsioonilt,” kirjutab ta. “Mis juhtus!??” ehmatab Merit. Ei midagi hullu, väike asi, laparoskoopia, saab ta vastuseks. “Ja veel üks appikene! selle pärast, et me ka endile üldse rahu ei anna (st ei võta). Kunagi! Mina metsas saadan sõnumeid ja tema… vastab mulle otsekohe, sisuliselt opilaual kirjutab ta mulle juba!” imestab ta. Elu lillegi liigutamata? Kümme aastat tagasi sisustas Merit oma kodu, millegipärast sobitati köögimööblisse ka nõudepesumasina. “Sellele hakkasin kasutust leidma – khm, ja siis kohe iga päev –, kui meie peres hakkas tekkima kolme inimese hommiku- ja õhtusööginõusid. Varem olin ma ikka rõõmuga kõik meie nõud pesnud, pidades seda tegevust mõnusaks omaette olemiseks, soojaveemeditatsiooniks. Aga kui seda saab liiga palju ja õhtud on niikuinii hilised, on suur õnnistus laduda nõud masinasse ja hommikul puhtana välja võtta. Täpsemini paluda lapsel need välja võtta,” toob ta näite, kuidas leida pisut aega juurde. Riided ostab ta juba ülikoolist saadik sellised, mida triikida pole vaja. “Mu ema kinkis mulle viisteist aastat tagasi minu esimeses korteris peetud jõuludeks triikraua, noh, et igas majapidamises peaks ikka üks olema. Aga tuleb välja, et saab ka selleta. Vähemasti on saanud ilma,” soovitab ta mitte otsida endale liigseid kohustusi. Jalanõusid, lasteasju, joogakraami, kosmeetikat, hulgilao ökotoitu ja taluniku mahekraami saab tellida interneti teel. Jällegi jalavaevata. Ja juba on olemas uued pakiautomaadid, millele saab drooniga ligi. “Tehnikaülikooli juurest mööda sõites näen ma noori inimesi kõige moodsamaid pakiautomaate proovimas – nagu priskete, rataste ja antenniga koertega jalutamas,” kinnitab ta, et elu liigub mugavuse suunas. Ometi on meie kehad niimoodi disainitud, et igasugune “jalavaev” tekitab tegelikult õnnehormoone. Meie kehad pole loodud logelemiseks ega istumiseks. “Elan mustikametsa kõrval ja hakkasin suvel kord-paar nädalas või isegi iga päev käima jalutamas. Teised ikka kas sportisid või jalutasid koeraga, niisama jalutamist polnud näha. Nii jäid kiirustajatel mustikad korjamata. Ja kes üldse oma talvise mustikavaru enam ise metsast toob, kui poes jätkub terveks aastaks! Minagi korjasin otse suhu. Peotäis kraavipervelt. Homme teine,” räägib ta väikestest naudingutest, mida oma vaba ajaga teha. “Kuni ma metsas mustikaid noppisin ja suurte sõõmudega magusat samblalõhnalist õhku nautisin, töötas kodus robottolmuimeja.”