NIPINURK: MIDA TEHA, kui keeruline aasta on suhted sassi ajanud?

Kiired muutused ja surve väljenduvad agressiivsusega Kuurme sõnab, et inimloomus vajab rohkem aega, et stressita adapteeruda ning kiirete muutuste tõttu tunnevad inimesed ennast teatud mõttes survestatuna muutustega sama kiiresti kaasa minema. Pole justkui aega mõelda, vaagida ja arutleda. Survestamine suhetes muutuda ja kõigega sünkroonis olla võib viia pikemas perspektiivis olukorrani, kus inimene ei tunne ennast enam ise ära ja tundub, nagu ta oleks suurema masinavärgi osa, mitte indiviid oma eripäradega. Enamjaolt väljendub see viha ja agressiivsusega. “Juba praegu on selgelt näha, et see kiirustamine pole meile vastuvõetav ning sestap on ka omavahelistes suhetes esile kerkinud probleemid ja arusaamatused, mida poleks kunagi varem isegi osanud unes ette näha. Siinkohal pole vahet, kas tegemist on elukaaslaste, vanemate ja laste vahelises või sõprade ja kolleegidega suhtlemises. Niisiis kerkib üles hoopis olulisem küsimus – kas individuaalsus, mis aastaid on esile kerkinud, annab meile täna omavahelistes suhetes eelise või hoopis lõhub need vähesedki kokkupuutepunktid,” räägib terapeut. Kuurme sõnab, et tendents on üsna äärmuslikult liikumas suunas, kus inimesed ei oska enam omavahel suhelda ning keelekasutus, kehakeel ja austus ning individuaalsuse aktsepteerimine on paras väljakutse. Mingil kummalisel põhjusel ei julgeta tihtipeale välja öelda seda, mis tundub oluline, sest arvatakse, et kui keegi on eriarvamusel, on see automaatselt vastandumine. Suhete põhiline õppetund on aga mõistmine, et igaühel võib olla oma vaatenurk, kuid sellega ei peagi alati nõustuma. Suhetes antakse liiga kiiresti alla Kuurme sõnab, et probleemiks on ka see, et suhetes antakse üsna kiiresti alla ja loobutakse koguni. Siin võib olla roll üleüldisel infomüra-kesksel ja ekraani-põhisel suhtlusel. Suhtlus algab sageli ekraanide vahendusel sõnumite teel. Varasemad füüsilised kontaktid, kohtumised ja silmas silma ning südamest südamesse vestlused on jäänud seetõttu tagaplaanile. Kindlasti on sõnumite saatmisel oma võlu, kus inimene võib ennast väljendada ausamalt, kui silmast silma suhtlusel. Kuid tendents näitab, et seetõttu on suhtlus siiski ka üksjagu pinnapealne. Pinnapealsuse põhjal tehakse ka otsuseid, kuidas oma suhtes edasi liikuda, mis omakorda ei ole inimlikus plaanis ja tulevikku arvesse võttes alati need õigemad olnud. Küllap on viimase aja isolatsioon viinud ka teatud hulga inimesi seetõttu äärmuslikku olukorda, kus sotsiaalsed oskused on saanud oma löögi. Paraku näeb Liis seda üsna palju. Sotsiaalmeedia vahendusel toimivad suhtlused ei ole ühtki osapoolt lõpuni rahuldavad, sest liiga palju jääb ruumi illusioonidele ning seda toodetakse taotluslikult juurde, et jätta endast mulje, mis hiljem osutub ebatõeseks pildiks teisest osapoolest. Seetõttu ongi kergem suhtest loobuda. Digimaailma on kolinud ka laste omavahelised suhted. Ja ühtpidi annab see sama digimaailm meile lõputud võimalused luua uusi suhteid üle maailma, kuid sellest võib teinekord kasvada välja hoopis illusioon ja reaalne maailm jääb seetõttu kogemata. “Minu isiklik arvamus on aga see, et mida rohkem saavad lapsed sotsiaalselt lävida nii oma vanematega – kui olulise eeskujuga – kui omavanustega, arendavad nad endas ka emotsionaalset intelligentsust. See omakorda annab lootust, et täiskasvanuks saades säilib neil piisavalt empaatiat ja inimlikkust hoida au sees sügavaid ja armastavaid ning üksteist austavaid omavahelisi suhteid. Aga veelkord – meie oleme eeskujud,” selgitab Liis. Paraku pole see muidugi viimast aastat näitena tuues väga arvestatav, sest ka perekondlikult on suhted pandud proovile. Oluline on tunnistada, et sotsiaalne isolatsioon on viinud mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed ja noored väga äärmuslikesse oludesse just vaimse tervise kontekstis. Kes soovib selle kohta rohkem teada, siis vaimse tervise ja laste ning noorte suitsiidide teemal avaldatud arvamuslood/blogid/artiklid viimase paari kuu jooksul annavad piisava, kuid äärmiselt ettevaatliku vihje vaid sellele, mis toimub pinna all. Lapsed vajavad rohkem koosolemist Kuurme soovitab kõigil ekraanisõltuvusele leida alternatiive ning vaadata pärismaailma – looduses, kõrvuti pärisinimestega pärisasjadest rääkides,” soovitab ta. Ta sõnab, et kui küsida lastelt endilt, mida nad praeguses elus kõige rohkem vajavad, on vastuseks enamjaolt, et nad vajavad rohkem koosolemist oma sõpradega, suhtlemist silmast silma, ka seda, et elu oleks oma tavapärases ja nende jaoks loomulikus rütmis. “Lapsevanematena ja mina terapeudina näeme aga selle taga veel palju muud, mida laps ei oska veel seostada ja sõnadesse panna. Laste ja noorte, nii nagu täiskasvanutega on tänapäeval kõik seotud muutuste kiireneva tempoga ja kindlasti turvatundega, mis selle tempo juures olulist rolli mängib,” selgitab ta. Lapse jaoks on oluline tunne, et tema jaoks ollakse olemas “Astume paar sammu tagasi ja mõtleme korraks elu esimestele minutitele, tundidele ja päevadele. Oleme unustanud ära, et kõige olulisem vajadus lapse sündides on puudutus,” ütleb Kuurme. Esimesed päevad ei kuule ega näe imik veel midagi, sestap on tema kõige olulisemaks vajaduseks mitte ainult kõhutäis, vaid puudutus ja lõhn. Selle järgi tajub ta oma ema ja isa lähedust. Selle järgi kujunevad tema ajus juba esimesed seosed, mis tunne on olla turvatundes. Turvatundega hakkavad ajapikku seostuma veel paljud erinevad aspektid, kuniks täiskasvanueas oskame luua juba turvalise keskkonna nii iseendale kui perele vastavalt oma algsetele kogemustele. Seetõttu on oluline tänases eriliselt intensiivses kaose ja muutuse pöörises hoida tähelepanu all, kas lastele on tagatud nende jaoks õige turvatunne – olgu see puudutuse ja läheduse pakkumise näol, mida vanem saab jagada. Lapse vajadus on saada tähelepanu, kallistust, pai ja lihtsalt seda tunnet, et tema jaoks ollakse olemas – ükskõik, mis! “Kuid arusaadavalt jälgides ümber toimuvat, on ka lapsevanematel täna seda endal keeruline kogeda ning pakkuda,” tõdeb Kuurme. Lapse arengus igas vanuses on oluline ka see, millisena nad näevad oma vanemaid. Vanemate omavaheline suhtlus ja viis, kas ja kuidas teineteist austatakse, loob vundamendi ka laste enda tulevikusuhetele. Oluline on hoida kokku Vaadates praegust olukorda, kus meie ühiskonnal on keeruline hoida fookust sellel, mida soovime, sest igaüks soovib valdavalt midagi iseendast lähtuvalt, tasub Kuurme sõnul minna süvitsi perekonna kui ühe olulise väärtussüsteemi tasandile. Teatavasti on eestlane minevikus eksisteerinud ohuolukordades hoidnud ühte. Nii ka perekondades. Ta rõhutab, et kokku hoides ja üksteisest hoolides toimub teatud sügavama alateadvuse tasandi tervenemine palju efektiivsemalt. Jällegi seda nii isikupõhiselt kui ühisteadvuses terviklikumalt. “Nii on ka tänane soovitus perekondadele jätta oma individuaalsed jäigad seisukohad ja vastandumine hetkeks kõrvale ja olla pelgalt inimene oma eheduses ning toetada üksteist tingimusi ja ootusi esitamata. Ennekõike perekonnas, kus kasvavad lapsed, on see nende tulevikukontekstis oluline – võiks öelda isegi, et eluliselt oluline aspekt,” paneb Liis Kuurme südamele