NIPINURK: Terapeut Irene Kaljuste annab nõu, kuidas oma hirmudele otsa vaadata

Rännaku meetodi terapeut Irene Kaljuste selgitab, et kui me natuke sügavamale vaatame, siis leiame oma hirmude taga ebapiisavustunde. Me kardame, et me pole piisavad. Ja kui veel sügavamale vaadata, siis me kardame, et me ei ole armastatud. Hirmud sõltuvad palju lapsepõlves saadud traumast Kaljuste sõnab, et tegelikult on baasiliselt vaid kaks emotsiooni - hirm ja armastus. Kõik muud emotsioonid on nende kahe erinevad värvingud. Inimese hirmud sõltuvad väga palju tema baashaavast ehk siis sellest, milline on tema lapsepõlves saadud trauma. Kusjuures valdavalt on tegu 7 eluaasta jooksul saadud traumadega. “Algse trauma peale hakkab meel ajapikku genereerima hirmude rägastikku, mis tihti on nii peenekoeline, et me ei pruugi isegi tulla selle peale, et meie valikud elus on juhitud hirmust,” räägib Kaljuste ja toob näite - kui me lapsepõlves ehmatasime mingis situatsioonis ja see ehmatus jäi meie sisse, keegi ei aidanud meil seda teadvustada ja elutervelt protsessida, siis see salvestub kehamällu. Ja selle tulemusel näiteks me täiskasvanuna vihkame üllatusi. Sõna “vihkamine” kasutab Kaljuste, sest see sõna on üks levinumaid kaitsereaktsioone väga tugeva valu kogemise eest. Me vihkame seda, mida me kõige enam kardame. Kaljuste soovitab mõelda korra situatsioonidele, mis muudavad sind närviliseks või koguni vihaseks. Mis selle taga tegelikult on? Kui sa lõpetad selle loo rääkimise, miks sa vihkad, miks sulle ei meeldi ja küsid, mis selle jutu taga sinu sees tegelikult toimub? Tugevate kaitsereaktsioonide eesmärk on mõistagi kaitsta - kaitsta valu ja ohu eest. Probleem on Kaljuste sõnul selles, et valdava osa ajast ei ole sellel alust, ehk ohtu või valu kogemust ei teki. See risk on küll alati olemas, kuid tõenäosus siiski väike. Paraku aga tähendab hirmu põhjal valikute tegemine seda, et me hakkame tõmbama koomale enda elujõudu. Selle mustri üheks märgiks on pidev väsimustunne. Ja kuna elu on üks suur risk, siis tekib aina uusi olukordi, kus me teeme valikuid lähtudes ohust, mitte sellest, mida süda ihkab ning tundub äge ja põnev. Kui oleme sellesse mustrirägastikku väga sügavalt sisse vajunud, võime avastada ühel hetkel, et me ei julge enam isegi toast välja minna. Hirm hoiab meid elus Küll aga on hirmudel oma kasutegur – need aitavad meil elus püsida. Kaljuste selgitab, et kõikide hirmude ema on surmahirm. See on loomulik tunne ja miski, mis on meie süsteemi sisse kodeeritud, sest see aitab meil elus püsida. Lennuhirm, putukate foobia, klaustrofoobia, ofidiofoobia ehk maohirm on tegelikult selle hirmu moonutatud vorm. Kui me vaatame oma hirmu kui info edastajat, ja saame aru, et see toimub keha tasandil, siis me saame vaadata oma keskkonda ja hinnata, kas siin on midagi mis on ohtlik. Kas siin on midagi, mida peaks teisiti tegema. Kas me peaksime põgenema või võitlema või hoopis vaikselt olema, kuni oht möödub. Hirm kaitseb meid reaalsete ohtude eest ehk see on osa meist. Hirm on sõber. Kui su sõber domineerib sinu elu, siis on aeg midagi ette võtta ja piirid paika seada. Igal juhul on tegemist kingitusega. Hirm hoiab meid elus, kaitseb meid ja ülevõlli minnes esitab väljakutse iseendasse sügavamalt vaatama hakata. Kaljuste tõdeb, et maailmas, kus me elame, teist teed ju väga pole, kui sa tahad, et su elu oleks positiivne kogemus. Hirmud on paratamatud, kuid saame siiski elada vabana Seega hirm kui keemiline reaktsioon kehas on paratamatus. See jääb meiega. Kuid see ei tähenda, et me ei võiks elada julgelt ja piirideta, vabana. Hirm on normaalne tunne ja see ongi üks võtmekoht, mida peaks endale teadvustama. “Saa oma hirmuga sõbraks. Mõista, et see on lihtsalt tunne ja ei ole valdavalt reaalsusega kuidagi seotud. Mida rohkem me hirmu vastu huvi tunneme, seda vähem see mõjutab meie valikuid elus. Ehk selle mõjusfäär väheneb,” räägib Kaljuste ja soovitab heita valgust pimedatele kohtadele endas, mille eest tahaks plehku panna ja sa suure tõenäosusega üllatud. Lõdvestu ja lase hirmul läbi vuhiseda Ta kinnitab, et me võime terve elu joosta hirmu eest ära ja avastada ühel hetkel, et kui me lubame tal meid kätte saada, siis haihtub see kõigest minutitega. Ehk siis kui sul on avaliku esinemise hirm ja sa lavale astudes, klassi ette minnes, lõdvestad oma keha ja lased hirmul läbi vuhiseda, siis märkad juba paari minuti pärast, et see on kadunud ja sa saad oma sõnumi edastada lõdvestunult. Kaljuste rõhutab, et ära püüa rahulikuks jääda, hirmu kontrollida või ära hingata. Nii see muutub püsivaks seisundiks ehk see ei lähe ära. Vali hoopis hingata endasse nii, et sa teed hirmule ruumi ja lased tal olla. Lõdvestu ja las see teeb, mis tal vaja teha on. Suure tõenäosusega avastad, et hirm kaob uskumatult kiiresti ja sina saad ehedast ja vabast kohast astuda edasi. Julgus vaadata silma oma deemonitele Kaljuste nendib, et teab hirmudest väga palju just seetõttu, et on ise seda protsessi väga põhjalikult läbi teinud. “Hirm on mulle väga tuttav. Hirm on olnud väga suur osa minu elust. Kuni sinnamaani, et kui kõik maskid, mis minu hirmu varjasid, langesid, ma end depressioonist leidsin. Avalik esinemine, oma tõe ja vajaduste väljendamine, ilma meigita enda näitamine, autoriteetide poole pöördumine, helistamine, kuni sinnamaani, et ma ei tahtnud seltskondlikel üritustel osaleda, on erinevad hirmu vormid, mis minu elus igapäevaseid valikuid suunanud. Veel 8 aastat tagasi oli mu külmkapp alati toitu pilgeni täis, sest ma olin pidevalt näljane. Kohe kui tajusin turvatsooni kadumist, tekkis isu millegi järele. Ma sõin, et summutada ärevust,” räägib ta. Seejärel tuli tema ellu rännakumeetod, mis suunab sind sinu kõige suurema hirmu keskmesse. “Enne rännakut ma ei hoomanud, kui palju minu elu juhtis hirm. Ma ei osanud seda näha. Mulle lihtsalt ei meeldinud teatud asjad, ma ei osanud mingeid asju, mul tekkis väsimus, kui ma pidin oma mugavustsooni laiendama hakkama, avaldama arvamust jne. Ka tee depressioonist välja oli läbi oma suurimale hirmule otsa vaatamise. Minu kõige suurem hirm oli hulluks minna. Kõige madalamates punktides mul oli nii raske ja intensiivne tunne sees, et mul tekkisid visioonid sellest, kuidas mu pea lõhkeb ja ma lähen kohe hulluks. Sellele järgnes hirm, et ma olen terve elu teovõimetu. See mõte tundus nii talumatu ja trööstitu, et ma rullisin end sellest viimaste jõuraasudega välja, ja hakkasin tegema midagi, et end paremini tunda,” räägib ta, kuidas kõõlus kuristiku äärel ja kartis alla kukkuda. Ta sõnab, et tol ajal ta ei teadnud, et ainus tee välja depressiooni ja ärevuse haardest, on lubada endal sisemiselt sellest kuristikust alla langeda. Vabalangemisse minna. “Kui ma lõpuks seda tegin, juhtus üks tõeliselt huvitav asi. Kui ma lakkasin võitlemast selle tundega, et kohe juhtub midagi kohutavat ja lubasin kõigel tulla, ma leidsin selle suurima hirmu südamest (kuristiku põhjast) rõõmu, rahu, vabaduse. Sellel hetkel, kui me läheme läbi sellisest metamorfoosist nagu seda on hinge pime öö ja alistume, julgeme sulgumise asemel hoopis avaneda ja vastu võtta kõik oma deemonid, vaadata neile otse sügavale silma sisse, me leiame igast pimedast nurgast lõpuks üles armastuse. Me avastame iseenda suursugususe ja piiritu vabaduse. Harjutus hirmude leevendamiseks Kui oled kimpus tugeva hirmuga, on hea mõte see hirm enda peas lahti tõmmata ja vaadata, mis seal siis on, mis tugevat haaret hoiab. Võid märgata, et seda protsessi nii läbi tehes, ühel hetkel hirm on lihtsalt kadunud. Küsi endalt need küsimused: · Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? · Ja kui see peaks juhtuma, kuidas see sind tundma paneks? · Ja kui sa niimoodi tunneksid end, siis mis siis on kõige hullem mis juhtuda saab? · Ja kui see juhtub, siis kuidas see sind tundma paneb? Esita neid küsimusi endale selles järjestuses, kuni tekib tunne, et mitte midagi enam hullemat ei saagi tekkida. Tekib tühjus, surm, eksistentsi lakkamine vms. Ja sellel hetkel võid endalt küsida, kui mitte midagi enam juhtuda ei saa, siis mis tunne siin on? Suure tõenäosusega leiad, et sisse tekib rahu või mõni muu sarnane lõdvestunud tunne. Ja selleks, et protsess enda jaoks positiivseks muuta, küsi endalt: · Mis on kõige parem, mis juhtuda saab, kui ma ikkagi teen seda? · Ja kuidas see mind tundma paneb? Jällegi uuri endalt ikka uuesti ja uuesti, mis võiks veel parem olla. Laienda enda perspektiivi nii, et seda, mis on parim mis juhtuda saab on kordades rohkem, kui seda mis hirmutab. Irene Kaljuste selgitab, et sedasi enda meeletasandit pidevalt ümber programmeerides hakkame lõpuks elus laiemalt pigem eelkõige nägema seda, mis on positiivne. Me oleme vähem kriitilised ja hirmul, rohkem avatud ja võimalustele orienteeritud