Miks arvatakse, et emad on viletsamad töötajad?

„Miks arvatakse, et kui mul on laps, siis olen kehvem töötaja? Miks leitakse, et lapsed on ainult naistöötajatel, töövestlusel meestelt miskipärast laste arvu ei uurita?“, küsivad noored tööd otsivad emad liigagi tihti. Miks on tööandjad emade suhtes ettevaatlikult meelestatud?

„Miks arvatakse, et kui mul on laps, siis olen kehvem töötaja? Miks leitakse, et lapsed on ainult naistöötajatel, töövestlusel meestelt miskipärast laste arvu ei uurita?“, küsivad noored tööd otsivad emad liigagi tihti. Miks on tööandjad emade suhtes ettevaatlikult meelestatud ja kas selle suhtumise kujunemises võib olla oma osa ka iga aevastuse peale momentaalselt tööasjad laokile jätvatel emadel?

Tööandja huvi neis küsimustes on selge – enamasti jääb ju haige lapsega koju just ema ning siis peab kiiresti tegelema asendajate leidmise või tööülesannete ümberjaotamisega, mis võib kollektiivis ettearvamatuid pingeid tekitada. Tihtipeale satuvad esimene tööaasta ning lapse esimene lasteaia-aasta kokku ning viimasest tingituna on ka laps tihti haige. Paljudel ülemustel on meele mustaks teinud kogemus liighoolitsevate emmedega, kes iga vähemagi asja pärast eemale tahavad jääda ning jätavad oma tööülesanded pikemalt mõtlemata laokile. Töövestlusel soovib potentsiaalne ülemus vastusest välja lugeda, et osatakse pere- ja tööelu ühildada nii, et kumbki ei kannataks. Inimlik on eeldada, et hea töötaja ei katkesta koheselt oma tööd, hetkekski mõtlemata sellele, mis edasi saab ja kes töö ära tegema peab, sest tema lapsel on ikkagi nohu. Ta ei jäta alatasa oma tööd teiste teha, sest hoolib oma kolleegidest ja vastutusalast. Hea tööandja aga hoolib personaali ühtsusest ning püüab vältida liigset kaadri voolavust. Seega on arusaadav, miks töövestlusel soovitakse laste arvu ja sellega seonduva kohta küsida. Ülemuse soov on kindlustada asutuse toimimine ja usaldusväärsus. Kuid mille põhjal järeldada, et kandidaat on usaldusväärne, kui juba töövestlusel saab selgeks, et ta võib suvalisel ajal lihtsalt ülesanded nurka visata?

{image id=590465 align=”right”}Töövestlusele minnes võiks juba enese jaoks selgeks mõelda, et mis siis saab, kui laps on tõbine – kas mõne kergema külmetuse korral lepib laps ka isaga ning koju saab jääda hoopis tema? Jms. Hea tööandja ei tee lapse haigusest probleemi, kui ta saab olla kindel, et üldises plaanis tehakse töö õigeks ajaks ära ning töötaja ei tõtta süüdimatult asju ripakile jättes minema. Kohusetundlik ja teistega arvestav töötaja suudab oma asjad organiseerida nii, et peale tema ajutise eemaldumist ei jää kõik lihtsalt seisma – ta annab esimesel võimalusel probleemist teada ning jätab vajalikud juhtnöörid, et asendajad kimpu ei jääks. Meie kliimas on lapsed tihti haiged ning sellega tuleb arvestada vanematel, mitte kaastöötajatel või tööandjal.

Eelarvamus lastega naiste tööalastest ebapädevusest on lapse haigust kuritarvitavate emade süü.
Prioriteedid tuleb enda jaoks ise paika panna ning vastavalt sellele ka oma elu korraldada. Keegi ei sunni ju töötama 100-protsendilist pühendumist nõudval ametikohal, kui inimene selleks suuteline pole. Tänapäeval on palju ameteid, mis võimaldavad suure osa tööst erandkorras ka kodus teha ja andmed elektroonilisi teid pidi edastada. Müüjatel, klienditeenindajatel ja paljudel teistel, kellel on valdavalt graafikujärgne töö, on võimalik sobivamaid vahetuste aegu kokku leppida. Eriti, kui arvestada tõsiasja, et peale lapsehoolduspuhkuselt naasmist ei maksta hoolduslehe 100% hüvitist olemasolevast palgast, vaid miinimumpalga määrast. Ülemused ja kolleegid soovivad kindlustunnet, et haige lapsega kodus olevat ema asendades kontakt siiski säilib. Vahel kerkib esile pakilisi küsimusi, millele teab vastust vaid hoolduslehel olev töötaja ning siis on väga ebameeldiv telefonis kuulda: „Mul on laps haige ja mind ei huvita!“ Laps ei tohiks olla takistuseks, kuid on selliseid emasid, kes teevad sellest nii kaastöötajate kui tööandja silmis takistuse ja selliste pärast pinnitaksegi töövestlustel just naisi lasteteemaliste küsimustega.

{image id=590500 align=”left”}Lapsevanemale soovitaks olla ühtaegu teistega arvestav ja enesekindel. Vajadusel seista oma õiguse eest olla haige lapse kõrval ning delegeerida oma tööasjad kolleegidele. Kindlasti ei tohiks saata haiget last kooli või lasteaeda. Alati on võimalik kaaluda erinevaid variante, et kummagi vanema töö ei kannataks ja ka laps saaks vajaliku hoole. Vastastikune mõistmine on parim retsept selle dilemma lahendamiseks – olenevalt haiguse tõsidusest ja olukorrast töö juures võiks enne uisapäisa koju tormamist hetkeks ka töökaaslastele mõelda. Kas laps kergema külmetuse korral isa, vanaema või lapsehoidjaga ei lepi? Kas kolleeg on nõus asendama või töögraafikut muutma? Kas saate asendajat vajadusel telefonitsi juhendada? Jne.

Vahepeal oli olukord naiste diskrimineerimise suhtes hullem – töökohale kandideerides eelistati reeglina lastega naisele meesterahvast. Meeste puhul ei küsitud ega küsitagi tihtipeale üldse midagi laste kohta. Nüüd, kus on tekkinud tööjõu puudus, on paljud ettevõtted sunnitud oma mõttelaadi muutma. Pigem on märgata, et juhid arvestavad lapsevanema rollis oleva töötajaga päris palju. Eeldatakse vastastikku paindlikku suhtumist ning ollakse kompromissialtimad – paindlikud ja osalised tööajad, kodus töötamise võimalused jms. Sellised ettevõtted on arenevad ja konkurentsivõimelised ning nende alluvad ei kipu kergekäeliselt töökohta vahetama, mis omakorda tagab stabiilsuse ja usaldusväärsuse kliendisuhetes.

Loomulikult on olemas kibestunud ülemusi, kes ei leebu ka koostööaltima töötaja suhtes. Ja kaastöötajaid, kes oma isiklike pingete maandamiseks hoolduslehel oleva ema hurjutamise teemaks võtavad. Sellisel juhul tuleks endalt küsida, kas ja mille nimel tasub sellises kollektiivis edasi olla. Õnneks on meie riigis töösuhted piisavalt hästi reglementeeritud ning emal on õigus haige lapsega koju jääda. Ülemuse ebaõiglaste teravate märkuste ja õelate kommentaaride puhul tuleks asjad koheselt selgeks rääkida. Töötajal, kes ei kuritarvita riigi poolt antud õigust lapsega hoolduslehel viibida, ei tohiks normaalses asutuses sellel pinnal märkimisväärseid probleeme tekkida.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee