Reklaam sulgub sekundi pärast

MARGE TAVA: kuidas mõtleb introvert

ajakiri Buduaar

buduaar

Kui ma mõned kuud tagasi toidupoes Alari Kivisaarega peaaegu, et kokku jooksin ja me mõlemad "tere" asemel kõrvale vaatasime, otsustasin ma, et pean sel teemal kirjutama.

Mitte Kivisaarest, aga introvertsusest, mis on paljude inimeste nn imeliku käitumise tegelik diagnoos ja mis on minu jaoks piisavalt isiklik teema, et ma pole sellest varem kirjutanud.  Kui ma kellelegi tunnistan, et olen introvert, naerab see inimene mind üldjuhul välja, põhjendades, et ma suhtlevat palju, olevat aktiivne ja tundvat palju inimesi. See näitab, et ta ei tea, mida tegelikult tähendab olla introvert.  Räägime selle siis lahti! Suur hulk inimesi arvab ekslikult, et introvertsus seisneb halvas suhtlemisoskuses või tagasihoidlikkuses. See pole sugugi nii – introvert võib olla hea suhtleja ja enesekindel inimene, aga ta vajab suhtlemist ja teisi inimesi enda ümber oluliselt vähem kui teised. Introvert laeb oma akusid iseendaga, mitte teistega kontaktis olles. Ta võib nautida sõpradega ajaveetmist, aga seda mitte iga päev, sest intensiivne suhtlemine tõmbab ta energiast tühjaks. Ta võib olla hea rääkija, kuulaja ja nõuandja, aga iseenda asju ta naljalt teistega ei jaga. Ta võib täna olla särav seltskonnahing, kes loob uusi tutvusi, aga homme ei vasta su korduvatele telefonikõnedele. Põhjus on lihtne – tal sai suhtlemisvajaduse limiit täis. Ekstraverdi jaoks ei ole see arusaadav põhjus, tema võib pidada introverte tujukaks, ülbeks või väheke imelikuks. Kui su laps on introvert Ma usun, et isiksusetüüpide erinevus mängib tihti rolli ka laste ja nende vanemate keerulistes suhetes ning paljud vanemad vaatavad maailma iseenda mitte lapse silmade läbi. Üks armas naine, kel oli varem omajagu palju probleeme oma teismelisega, tunnistas mulle, et ta ei saanud aastaid aru, miks neil tütrega üksteisemõistmist polnud: „Mina olen ekstravert, mu ema ja isa on ekstraverdid, ma ei tulnud lihtsalt selle peale, et mu laps on introvert ja kõik võimalused, mida ma talle pakun, tekitavad temas aina rohkem stressi,“ rääkis see naine mulle. Paljud introverdid on lapsepõlves ja nooruses sama kogenud: sind ei mõisteta ja soovitakse, et sa käituksid normaalselt, just nagu teised. „Naerata rohkem, mine aja külalistega juttu, ole sõbralikum, tunne huvi teiste vastu, ole julgem, tee teistega kaasa, tee nagu teised,“ kõlavad kommentaarid, mis tekitavad väikeses introverdis segadust, sest ta teab, et see pole talle loomupärane ja normaalne käitumine. Eriti tänasel päeval, mil üle maailma rullub nartsissismilaine ja imetletakse ning eelistatakse valdavalt osava jutu, avatud käitumise, avala oleku ja laia naeratusega inimesi, tuleb olla tähelepanelik ja toetada oma introverdist last, mitte püüda temast vägisi ekstraverti teha. Kes meist ei tahaks, et laps oleks selline, aga alati nii ei lähe, sest introverte on hinnanguliselt kuni 40% ühiskonnast. Õnneks pole introvertidel sugugi halvemad võimalused elus läbi lüüa ja õnnelikult elada, nende hulgas on igas valdkonnas palju edukaid inimesi, sest introvertide sotsiaalseid vajakajäämisi tasakaalustavad nende rikkam sisemaailm ja pühendumine. Introverdil on elus rohkem aega luua uut – luua kunsti, kirjutada muusikat või raamatuid, vaadelda loodust ja inimesi, leiutada ja eksperimenteerida. Lady Gaga, Elon Musk, Bill Gates, Mark Zuckerberg – nad on head näited edukast introverdist. Kõik on õpitav, ka ekstravertsus. Sa võid olla introvert, kes on õppinud hästi suhtlema, julgelt esinema, olla tuhandete fännide poolt imetletud ning hoida oma hirme ja ebamugavust kontrolli all, aga see on vaid fassaad, mis ei muuda seda, mis sulle tegelikult jõudu annab ja elus korda läheb. Lugesin hiljuti ühte uuringut, mis kinnitas, et introvertsus ei ole ainult psühholoogiline erinevus, vaid ka bioloogiline. Näiteks on introvertidel tüüpiliselt madalam vererõhk ja vereringlus ajus teistsugune. Introvertsus ei ole haigus, mida ravida saab, ja ainus viis on see eripära enda kasuks rakendada. Maailm minu silmade läbi Ma ei ole kindlasti kõige introvertsem introvert, aga minu pärast võiks karantiiniaegne 2 + 2 reegel jäädagi uueks elunormiks, sest mul ei ole otsest vajadust suhelda inimestega väljaspool minu perekonda. Aga ma võin seda teatud mahus edukalt ja üldse mitte vastumeelselt teha, kui see on huvitav, lõbus, kohustuslik või vajalik. Ma võin isegi mõnda seltskonnaüritust sisse juhatada või kuskil konverentsil rahva ees esineda. Kaugel sellest, et ma seda tähelepanu naudiksin, aga ma mõtlen neid valikuid tehes, et isiklik kasv algab seal, kus sa ronid mugavustsoonist välja ning palju toredaid asju minu elus on just nii alguse saanud. Mul on ebamugav, kui inimesed mind vaatavad, aga seevastu teleekraanil olles, sotsiaalmeediasse postitades või oma mõtteid kolumnis avaldades ma seda ebamugavust ei tunne, sest puudub päriskontakt inimestega. Mind ei tõmba suurüritused ja ma mõtlen hirmuga ühistegevustele, kus sunnitakse kaasa laulma, mingeid ühisliikumisi tegema või võõraid kallistama. Välja arvatud laulupidu, sest see puudutab mind rohkem, kui hirm inimeste ees. Palju aastaid ma ei teadnud, mis mul viga on, aga tänaseks olen päris hästi õppinud oma introvertsust ohjama. On teatud asjad, mida ma tahan peale intensiivsemat inimestega suhtlemist teha, sest need aitavad mul kiiresti akusid laadida: näiteks tahan ma alati sporti teha üksinda, ka aiatöö või üksinda kuskil kapinurgas koristamine laeb mind. Peale mõnda seltskonnaüritust on kõige mõnusam osa üksinda autos kojusõitmine. Selle nimel jätan ma hea meelega selle klaasikese veini joomata. Ma armastan öösiti tööd teha või lugeda mitte unepuudusest, vaid siis ma saan olla üksinda – ükski sõnum ei piiksu ega lind ei laula ja ma olen kordades produktiivsem. Ma kadestan neid ekstraverte, kes suudavad auto tagaistmel, lennukis või televiisori ees raamatu läbi lugeja ja pärast isegi mäletavad selle sisu. Meil introvertidel see üldjuhul ei õnnestu. Mul on neid ebamugavaid hetki päris palju olnud, kus olen pidanud kellelegi selgitama oma nõndanimetatud imelikku käitumist – olukorda, kus ma äkitselt soovin koju minna või istun vaikselt ja ei soovi juttu ajada. Nii mõnigi kord arvab inimene, et asi on temas, aga ei – asi on ikka minus, miks ma seda ruumi parasjagu vajan. Kõige olulisem, mida ma introverdina õppinud olen, on teise introverdi ära tundmine ja tema mõistmine: lase inimesel olla, kui ta tahab olla, ja ära mõtle, et asi on sinus. Sa meeldid talle ja kõik on hästi, ta on lihtsalt introvert!