ARVAMUS: miks ma vihkan väljas pidutsevaid noori emasid

26 kommentaari
ARVAMUS: miks ma vihkan väljas pidutsevaid noori emasid

Minus  tekitavad vastikustunnet need noored naised, kes pidevalt väljas pidutsevad ja jätavad oma lapsed kellegi teise hoida. Ma tean, et see kõik on minu isiklik probleem ja oma elukogemusest tuleneb suhtumine, aga karta on, et elumustrid kipuvad ikkagi korduma ja neid naisi ootab ühesugune õnnetu saatus.

Minus tekitavad vastikustunnet need noored naised, kes pidevalt väljas pidutsevad ja jätavad oma lapsed kellegi teise hoida. Ma tean, et see kõik on minu isiklik probleem ja oma elukogemusest tulenev suhtumine, aga karta on, et elumustrid kipuvad ikkagi korduma ja neid naisi ootab ühesugune õnnetu saatus.

Kui sulle sünnib laps, siis sa pead oma väärtushinnangud ümber vaatama ja aru saama, et pidevad peod ja sõpradega hängimised ei ole ühe noore ema elu osa. Lapsele turvalise maailma ehitamine on iga ema kõige tähtsam ülesanne. Lapsesaamine on alati valik – kas seksida või mitte, kas kasutada kondoomi, kas teha aborti. Ja kui sa ei soovi emaks saada, siis ära saa. Aga ära tee kunagi valikut saada emaks ja olla halb ema ning loota, et laps kasvab ise.

Miks ma sellistesse naistesse nii vihkavalt suhtun? Sest ma olen ühe sellise aastaid pidutsenud ema laps ja kuigi lapsena ei osanud ma teistsugust elu tahta, siis see, millisena ma täna oma lapsepõlve mäletan, on elu, millisena ükski väike laps ei tohiks üles kasvada. Hoolimatus ja vastutustundetus on see, mida ma mäletan oma emast, kui ma olin 10aastane. Kõik muu oli talle alati tähtsam – töö, sõbrannad, mehed, peod, hilbud, ilusalongid. Kõige kurvem on see, et isegi täna ei ole mul ema, sest tema väärtushinnangud ei ole muutunud. Elu muutub, aga inimesed mitte. Inimesed saavad vaid ise muuta elu, kui nad seda tahavad. Enamik aga ei taha. 

Vahel on mul tunne, et mina olen ema ja mu ema on minu laps. Kui tema juures käin, siis koristan tube ja kuulan ta kurba juttu, kui raske elu tal on. Olen sellest nii-nii väsinud ja ei oska enam midagi peale hakata. Olen vaid 24aastane. Ema sünnitas mind noorelt, oli siis 20aastane ja nagu arvata võite, siis lasi mu isa jalga enne, kui ma sündisin. Niisiis olen kogu oma elu elanud emaga ja õhtuti ning nädalavahetustel ka vanaemaga, sest ema meelest on ta kogu aeg olnud liiga noor selleks, et olla mulle ema. Ma ei tea ühtegi teist naist, kes oleks nii palju pidutsenud ja depressiooni langenud kui minu ema. Ja ma ei tea ka ühtegi last peale minu, kes on pidanud seda kõike kõrvalt vaatama ja sellisele emale toeks olema. Ma vihkan tema Facebooki postitusi, sest ta isegi ei häbene, millist tühist elu ta elab. Ühest küljest loodan ma, et selliseid lapsi on väga vähe, kes peavad kannatama valede prioriteetidega ema tõttu, aga teisest küljest näen ma, et selliseid naisi tuleb aina juurde – kes leiavad, nagu minu ema, et lapsed kasvavad ise ja suurim töö on sünnitamine. Lisaks pidutsevatele emadele on tänapäeval tekkinud ka teine seltskond naisi, kes on avastanud mingisuguse vaimse elustiili, kuhu lapsed lihtsalt ühel hetkel enam ei mahu, sest naine soovib endaga tegeleda. Olgu see põhjus milline iganes, aga see pole normaalne ema käitumine. Need on naised, kelle jaoks laps on lihtsalt mingi plaanitäitmine ja pensionisammas tulevikuks. Nagu mu ema ükskord ühele sõbrannale minu kuuldes ütles, olen ma tema investeering tulevikku, et ta poleks kunagi üksi. Mida annad, seda saad ka vastu. Nii et võite ise arvata, kui palju ma soovin sellise emaga oma tulevikku siduda.

Läbi aastate on emas kõige rohkem masendust tekitanud asjaolu, et tal pole meest. Seda on ta oma sõnul ka pidevalt väljas otsimas käinud, sest “magavale kassile hiir suhu ei jookse”, ütleb ta. Ta on püüdlikult üritanud mulle minu sünnist saati uut isa leida. Aga nagu öeldakse, et kui midagi paaniliselt tahad, siis just seda sa ei saa. Ma ei tea, milline mu ema oleks, kui ta oleks endale sobiva mehe leidnud. Võib olla oleks ta hoopis teistsugune naine – rahulik ja õnnelik pereema. Reaalsus aga on see, et nii kaua, kui ma mäletan, on ta alati nädalalõppudel välja või sõbrannade juurde jooksnud ja mind kas vanaemaga või hiljem ka üksinda koju jätnud. 

Vaatamata sellele, kui katkine ja õnnetu mu ema on seestpoolt, on ta väliselt ilus naine. Ta on sale ja seksikas ning seetõttu on tema ümber alati tiirutanud ka palju mehi. Tundub, et ta toitub sellest ja üks põhjusi väljas käimiseks on ka see, et saada komplimente ja kiidusõnu. Kahjuks aga ükski suhe pole siiski vastu pidanud kauem kui pool aastakest. Selle ligi 20 aasta jooksul on ka meie kodust läbi käinud päris mitmeid nn isakandidaate ning alati, kui need suhted läbi on saanud, siis on ema ennast ogaraks leinanud ja mina olen pidanud teda nn elus hoidma. Vaatamata sellele pole need tema üleelamised kunagi meid lähendanud, sest need pole temas tekitanud tunnet, et ta tahaks rohkem tütrega koos olla. Ta pole paha inimene, ta on lihtsalt õnnetu eksinud naine, kes otsib endale meest, kes teda kohtleks vääriliselt ja armastaks. 

Kui ma aga sain nii umbes 15-16, siis hakkas ema minusse hoopis uutmoodi suhtuma – ma muutusin vastu oma tahtmist tema sõbrannaks. Ta hakkas minuga jagama oma armuelu seiklusi ja hakkas mind ka välja kaasa võtma. Mõned korrad käisin kaasas ja see, mis seal toimus, on jätnud mulle tülgastavad mälupildid tänaseni – tundide kaupa enda mukkimine ja riiete proovimine kodus ning sellele järgnenud joomine, tantsimine, meeste kaelas rippumine, flirt, ühest ööklubist teise jooksmine varajaste hommikutundideni. Milleks seda kõike vaja on ja milline osa sellest teeb naise õnnelikuks, on mulle siiani arusaamatu. Aga minu peagi 45aastaseks saav ema laseb ikka edasi selles oravarattas, samal ajal kui kodus on kõik segamini, oma suhteliselt normaalse palgaga ta ära majandada ei oska ning pidudele ja erinevatele üritustele järgnevad masendushood, kus ta ainult nutab oma tuksis elu ja üksinduse pärast ning tõdeb uuesti ja uuesti, et normaalsed mehed on maa pealt kadunud. Olen üritanud tema silmi avada, tema suhtumist muuta, aga kuna tegu on inimesega, kelle närvikava on suhteliselt ära rikutud ebastabiilse elu poolt, siis pigem lõpevad need vestlused alati riiuga.

Õnneks ei pea ma iga päev seda kõike enam taluma. Kui sain 18, siis kolisin kodust ära, läksin tööle ja üürisin endale väikese korteri, sest soov sellest draamafilmist põgeneda oli suur. Aga ema ei muutunud ning vahe oli vaid selles, et kui enne tuli ta koju ja äratas mind üles, et rääkida, kuidas tal läks, siis nüüd helistab ta mulle mitu korda päevas, et pidada nõu oma armuelu ja õhtuse riietuse küsimustes.

Ma ei taha sellist mõttetut elu elavat ema, tõesti ei taha. Tahan ema, kes on nõudlik ja hoolas nii enda kui laste suhtes, kellel on kapid korras ja põrandad puhtad, kes leiab alati kapist midagi, millest maitsev õhtusöök teha, kelle elu eesmärk ei ole meestele meeldida, kellega on huvitav vestelda ning kes näeb elus rohkem värve kui ööklubilampides on.

Nüüd ehk saad aru, sina pidutsev noor ema, miks sa mulle nii vastumeelne oled. Sa mõtled, et viid lapse oma ema juurde ja kõik on hästi, aga laps vajab sind, sinu eeskuju, sinu lähedust. Palun ära ole mõttetu ema!

Buduaari kirjakast