Internetist sõltuvuses

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja Suusi, et kuigi ta elab kaunil, kuuma rannaliivaga saarel, siis ometi pole tema sõltuvuseks päike ega Pina Coladad, vaid hoopiski internet.

Ärkan hommikul. Esimese asjana avan oma laptopi, mille kaisus olen maganud ustavalt terve öö. Kontrollin Facebookis sõprade kommentaare minu postitustele, loen läbi meilid. Järgmiseks hot.ee meilid, kustutan prügi ja suundun edasi gmaili. Seal toimub harva midagi. Edasi rate. Ehk on mõni hull jälle kirjutanud või on ehk jälle lootust saada türklasest armuke?  Kas mind on keegi hinnanud? Miks mu uhiuut seksika kiisu pildikest polegi veel kommenteeritud?  Edasi okcupid! See on minu jaoks värske avastus. Maailm on märgatavalt  avardunud.  Kirjadele vastata ei jõua enam. Lippan tööle.

Esimese tunni jooksul saan ühele poole kiireloomuliste töödega ja jälle suundun tagasi  oma turvalisse internetti. Nüüd siis jälle alustan oma ringiga just nagu hommikulgi. MSN-i ei julge tööle panna, sõnumite pinin annaks  mu aktiivse suhtlemise välja - olen veel suutnud ülemuse eest varjata oma sõltuvust.

Käsil on kohv ja keskhommikune võileib. Sobiv aeg uudiste lugemiseks. Aeg ajalt pean klaviatuuri tagurpidi keerama, et saiapuru kätte saada. Jälle kontrollin, ehk on keegi kirjutanud. Näe, ka Orkutis on kiri! Võtan aega vastamiseks, püüdlikult üritan näida vaimukana. Kirjade ahel võib ju vastasel juhul katkeda. Sellega seoses ka mu doosi suurus!

Lõuna… kibelen juba tagasi arvuti taha... miks pole mu kirjadele  vastatud? Mis saab nende jaoks olulisem olla kui mulle vastamine? Töö?? Vahepeal üritan kirjutada oma reisimuljetest blogisse, kuid millegipärast ei edene see sama kiirelt kui muu mulli puhumine suvaliste võõrastega  meilides. 

Nii, aeg üle vaadata naistelehed internetis. Uuh, seal pole ikka eilsest saadik veel uusi artikleid. Mida need inimesed küll teevad?  Mu vererõhk tõuseb, kirjutan aina kiiremini ja kiiremini.  Vajan netti kui narkootikumi. Miks mulle ei vastata... mis toimub??

Aeg minna koju. 30 minutit kiiret kõndi ja olen tagasi oma kodu turvalisuses, kus saan sisse lülitada MSN-i ja Skype’i. Olen seda oodanud terve päeva. Vahepeal valmib kiirelt tervislik supike, mille vahel jõuan ka mõned pilgud laptopi ekraanile visata. Vererõhk hakkab vaikselt langema. Viimase pinge maha võtmiseks heidan kell 22.00 voodisse. Leian netist Vikerraadio järelkuulatavatest saadetest üles eelmisel sajandil salvestatud kuuldemängud ja üritan uinuda. Vahest kulub uinumisele mitu kuuldemängu.

Ja taas koidab hommik ning alustan algusest. Laptop, mille kaisus uinusin, on ustavalt mu kõrval. Piisab vaid kaane kergitamisest, kui ta mu oma embusesse jälle haarab.

Suusi