Minu luuretegevus andis valusa hoobi

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja Päikesekiir sellest, kuidas tema luuretegevus talle väga valusa hoobi andis ning kuidas ta oma boyfriendi kaksikelule peale sattus.

Luuramine sai alguse kahtlustest, et mu poiss valetab mulle. Ja me sõbrannadega otsustasime otsida põnevusi. Nii me siis alustasime oma luurerühmaga.

Valena tundus asi seetõttu, et mu poiss pidavat minema ühte välisriiki tööd tegema. Hakkasin uurima, et mis kell sinna lend läheb, aga ma ei leidnud sellist väljalendu. Asi tundus kahtlane ka sellepärast, et asi tuli väga ootamatult ja peale seda muutus ta väga närviliseks ning otsis nagu meelega põhjust minuga tülli minna. Püüdsin jääda rahulikuks.
Mu poiss elab teises linnas, minust umbes 100 km kaugusel. Seega võtsin sõbrannad peale ja asusime teele. Kuna väljas oli veel valge, tegime väikse peatuse ühes teises linnas ja ootasime, kuni läheb pimedaks. Pimedus käes, siis suundusime mu poisi kodulinna. Seiklesime seal nagu tõelised vargad, autol olid tuled kustus, kuna mu poiss ju teadis, mis auto mul on. Ei saanud ju ennast reeta kellelegi, et seal olen käinud. Targemaks me ei saanud seekord.

Järgnes teine kord. Seegi kord olime nagu vargad, meile tegi see nalja. Sõitsime tema maja juurest mööda ja tualetis tuli põles. Hiljem selgus, et keegi on selle põlema unustanud. Sõitsime läbi kõik kohad, kus mu poiss võis asuda, aga ei midagi. Olime juba lootust kaotamas, kui mulle meenus, et toimuda võib üks sünnipäev ühes kohvikus. Suundusime sinna ja seal oli näha väikest liikumist. Parkisime auto veidi eemale ja läksime autost välja. Samal ajal tulid sealt kohvikust välja kaks poissi. Üks tundus riietuselt, pikkuselt ja peakujult üsnagi minu poisi moodi. Aga 100% me selles kindlad polnud, rohkem uurima ka ei hakanud. Läksime ära kodu poole.

Vahepeal viskas mu auto sussid püsti ja enam tööle ei läinud. Aga paari päeva pärast sain juba uue auto. Uut autot mu poiss ei teadnud. Ma ei öelnud ka talle, et olen uue auto saanud. Ta teadis ainult seda, et vana auto enam ei sõida. See uus auto oligi uus tase luurekatel. Enam ei pidanud varga kombel tuled kustus ringi sõitma.
Võtsime ette kolmanda luureka. Sõitsime jälle mitu korda need asumispaigad läbi, aga ei midagi.
Siis otsustasin üksi minna, kuna olin valmis ennast oma poisile välja reetma. Mõtlesin võimalusele, et tema juurde ööseks jääda. Jõudsin kohale. Parkisin auto veidi eemale. Maja oli pime, otsustasin minna vaatama maja taha, kas auto on tal kodus või mitte. Autot polnud. Istusin autosse ja tegin sõbrannadele telefonitsi otseülekannet. Otsustasin teha väikse tiiru linnale peale, liikumist ei toimunud. Läksin maja juurde tagasi, aga seal oli vaikus. Seejärel istusin uuesti autosse ja suundusin ühte väiksesse linnakesse, mis asus seal lähedal. Seal ta auto seisiski ja maja ees oli palju rahvast, aga kuna tänav oli valgustatud, ei saanud ma vaadata, kes seal täpselt olid ja mis seal toimus. Andsin ainult gaasi ja sõitsin tagasi oma poisi maja juurde. Nuputasin, mismoodi ma talle ennast ilmutan. Mõtlesin mitu varianti välja. Üks oli, et lähen aeda ja kui ta koju tuleb, hüppan põõsast välja ja ütlen ''supraiz''. Teine variant oli, et ootan, kuni ta autoga aeda sõidab, lähen aia juurde ja seisan seal. Otsustasin selle teise variandi kasuks.

Järgnev ongi nüüd loo point...
Ootasin seal veidi ja nägin autot tulemas. Panin pea alla ja ootasin, kuni auto mööda sõidab. Läksin autost välja ja kõndisin aia juurde. Kuulsin maja tagant, et ta pole üksi, vaid kahe sõbraga, kes olid tõenäoliselt ennast täis joonud ja lällasid seal. Siis käis jutust läbi üks tüdruku nimi ja siis kuulsin ka tüdruku häält. Sõbrad hakkasid maja tagant välja tulema ja mina tegin paar sammu kõrvale ja siis kükitasin heki taha. Mõtlesin, et ei hakka enda ega oma poisi marki täis tegema ja läksin autosse. Istusin korra ja otsustasin minna tagasi. Et kui ta peaks viimasena tuppa minema, siis saan äkki temaga rääkida. Läksin seisin seal aia taga ja tema oli seljaga minu poole, hüüdsin kaks korda ta nime, aga ta ei kuulnud seda, sest ta oma pead taha ei keeranud. Magamistoas läks tuli põlema ja üritasin akna taga piiluda, mis seal toimub. Algul nägin ainult läbi kardina, et telekas käis ja keegi oli voodis teki all. Siis avastasin, et kardinal on väike vahe sees ja nägin päris hästi juba, mis seal toas toimub. Keegi oli tõepoolest voodis, aga tekk oli nii pea ees, et midagi näha polnud. Vaatasin kapi peale, seal polnud midagi kahtlast, aga kui silmad maandusid laua peale, siis oli asi selge - laua peal oli meigikott. Ja muud siin olla ei saa, kui tal on keegi teine...
Lamenti lööma ei hakanud ja sõitsin ära koju.

Päikesekiir