Reklaam sulgub sekundi pärast

Minu salajane elu välismaal

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja Keity , kuidas ta peale keskkooli lõppu striptiisiklubisse tööle sattus.

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja Keity , kuidas ta peale keskkooli lõppu striptiisiklubisse tööle sattus.

Kõik sai alguse 11 aastat tagasi, kui lõpetasin keskkooli. Otsustasin, et  tahan kindlasti Eestist ära kolida ning kaugemale suuremat raha teenima minna. Mõeldud, tehtud.

Kuna mul puudus eriline haridus ning samuti oskused, siis mõtlesin, et proovin ettekandjatööd mõnes riigis, kus on alati soe. Leidsingi agentuuri, kes pakkus tööd Itaalias. Saatsin CV ja fotod ning varsti tuli ka vastus, et olen sobiv kandidaat ja võin peagi tööle sõita. Kohapeale jõudes oli minu üllatus suur - töö polnudki ettekandjatöö, vaid see nägi välja nii, et pean klientidega klubis  kalleid jooke jooma ning nendega rääkima. Esimesel õhtul olin parajas šokis... kuna mul polnud aga praktiliselt üldse raha, otsustasin siiski jääda.

Klubis töötas peale minu veel 20 tüdrukut - põhiliselt venelased ja rumeenlased. Ma ei osanud alguses sõnagi itaalia keelt ning seega oli mul väga raske klientidega suhelda, sest vaid vähesed rääkisid inglise keelt, aga klubi külastajad olid rikkad ning nad ei pannud pahaks ilusale tüdrukule jookide ostmist, vaatamata sellele, et nad minuga rääkida ei saanud. Olin sattunud tööle striptiisiklubisse, kus olin hostess (parim eestikeelne tõlge sellele on vist - seltsidaam). Ma sain põhipalka ning 10% jookide maksumusest. Pudel šampust nt maksis 300-1000 eur (sõltuvalt margist). Minu jaoks oli täiesti arusaamatu, kuidas inimesed saavad lihtsalt jookidele nii palju raha kulutada.

Paari kuu pärast hakkasin juba itaalia keelest aru saama ning ka ise midagi rääkima... Kuna raha, mis teenisin, oli hea, ei tulnud mul mõttessegi niipea koju tagasi minna. Mida aeg edasi, seda suuremaid ahvatlusi raha tekitas - kliendid pakkusid seksi eest raha ja ka lihtsalt väljas käimise eest. See kõik on tegelikult keelatud, klubid ei poolda hostesside kohtumist klientidega väljaspool tööaega. Alkohol tegi oma töö - olin tihti purjus ning kõik tundus so easy. Hakkasin käima klientidega restoranides ja peale tööd ka erapidudel. Nad maksid mulle lihtsalt seltskonna eest. Klientideks olid enamasti vanemad, soliidsed härrasmehed. Õnneks suutsin ma siiski suurtele ahvatlustele vastu panna ja ei läinud lolliks raha pärast, s.t. ei seksinud kunagi ühegi kliendiga.

Ühel päeval aga ärkasin ja tundsin, et ei suuda enam sellist elu elada... ja see ärkamine ning tavaellu tagasipöördumine oli raskem, kui ma arvata oskasin. Kolisin tagasi Eestisse, ostsin teenitud raha eest korteri ning läksin ülikooli. Majanduslikult oli väga raske, pidin hakkama saama iga kuu väga väikese summaga, kuna enamus raha läks korteri ostuks.  Ma ei tahtnud mõeldagi, et pean hommikust õhtuni tööd tegema vaid selleks, et süüa saada ja üüri maksta. Itaalias sõin klientide kulul restoranides ning klubi poolt oli mulle tasuta korter. Mind tabas kohutav stress - ma ei arvanud, et see kõik nii raske saab olema. Samas olin otsustanud, et tagasi ma ei lähe, sest tundsin ennast seal nii üksikuna, mul polnud ühtegi sõpra, rääkimata meestest. Kedagi ei saanud ju tõsiselt võtta, mesijuttu aeti ainult selleks, et ei peaks tüdrukule raha andma.  

Läks mitu aastat, enne kui elus endale taas koha leidsin. Praegu sellele kõigele tagasi mõeldes võin öelda, et ei kahetse, et seda tööd tegin ja sellist elu elasin. Kui aga mõni tuttav küsib, et mis tööd ma varem tegin, siis tunnen, et ei saa tõde öelda, kuna arvatakse, et hostessid ja sriptiisitarid magavad oma klientidega. Tegelikult sõltub see siiski igast inimesest endast, mida ta vabal ajal klientidega teeb. Võin tõesti öelda, et selleks ei pea magama klientidega, et klubitöötajana head raha teenida!

Keity