Nõukaaja lapsepõlvejuhtumid

Elukirjanike veebilehel Blablabla kirjutab kasutaja luna, milline nägi välja nõukaaegne lapsepõlv ning jagab lugejatega ühte põnevat kummitusjuttu.

Kirjutan Nõuka ajast ja selle aja noorte tegemistest, sest just sellesse aega jäävad mu lapsepõlv ning noorusaastad. Mulle oli nagu saatuse poolt määratud, et alatasa sattusin kõiksugu pahandustesse. Pahandusi tuli ette igasuguseid, mõned olid päris süütud vemkad, kuid mõned pahandused oleksid tol ajal võinud ka kriminaalkaristuse kaasa tuua, aga tol ajal tähendas kriminaalkaristus tihti reaalset vangistust. Esimesed pahandused hakkasid mul pihta teises klassis.

Esimese klassi olin ma lõpetanud vene koolis, kuid alates teisest klassist tuli hakata eesti koolis õppima, sest mind saadeti vanaema juurde elama ja vanaema elas maal ning seal vene kooli ei olnud. Pahandused algasid mul eesti koolis juba esimesel nädalal. Tol ajal alustati eesti koolides vene keele õpetamist teisest klassist ja pidin minagi, vaatamata mu vene keele oskusele, koos teiste lastega vene keele tunnis olema. Vene keele õpetajaks oli keskealine daam, kes pehmelt öeldes ei osanud just kõige paremini vene keelt. Vene keele tund algas sellega, et õpetaja pani tahvli peale suure plakati, kuhu oli peale joonistatud erinevad pildid/asjad, mille tähendusi tol ajal selle plakati abil lastele õpetati. Mina olin oma vene keele oskuse üle väga uhke ja kogu aeg kibelesin seda õpetajale ning kogu klassile demonstreerima. Õpetaja osutas kaardikepiga saiapätsile ja teatas: lapsed, see on булочка (saiake). Mina ei olnud sellega nõus, sest булочка tähendas minu jaoks väikest saiakest, kuid pildi peal oli kõige tavalisem saiapäts, mis minu jaoks oli батон. Hüppasin abivalmis lapsena kohe püsti ja andsin õpetajale ning kogu klassile õpetaja eksimisest teada ning seletasin, mis on батон ja mida tähendab булочка. Õpetaja palus mul oma kohale tagasi istuda. Kuid kui õpetaja hakkas teist korda kaardil olevaid asju vene keelde tõlkima, ütles ta jälle saiapätsi kohta булочка. Sellise eksimise peale ei suutnud ma vait olla ja hakkasin üle klassi hüüdma: õpetaja, õpetaja, see ei ole булочка, see on батон. Nüüd hakkas õpetajal mu targutamisest kõrini saama, sest ega ükski õpetaja ei taha teise klassi lapsest rumalam näida ja mul kästi juba palju resoluutsemalt oma suu kinni hoida. Olin väga solvunud, et minu teadmisi ei tunnustatud ja ladusin kõik venekeelsed sõimusõnad ritta ning saatsin nad õpetaja poole teele. Narvas elanud lapsena oli mu venekeelsete sõimusõnade pagas piisavalt suur ning enne kui ma jõudsin kõik endale teadaolevad sõimusõnad lendu lasta, oli mind juba tukkapidi klassist välja visatud ning rohkem mind enam vene keele tundi ei lastud. Algul olin isegi rõõmus selle üle, sest palju lõbusam oli ju sel ajal õues joosta kui tunnis istuda. Tollel maakoolil oli suur staadion ning õu, kus sai mängida ning joosta. Kuid nähes tunnistusel vene keele hinnet 2, tekkis väike hirm, et mida vanaema selle peale ütleb. Kuid vanaema ei öelnud midagi ja tõenäoliselt ei saanud ema mu vene keele puudulikust oskusest enne teada, kui kooliaasta lõpul. Mind oli nimelt vene keele pärast klassi kordama jäetud. Seda kuuldes ahmis ema paar korda õhku ning tormas kooli mu vene keele õpetajat taga otsima. Ema leidis vene keele õpetaja üles, kuid too ei saanud suurt midagi mu emast aru, sest ema rääkis vene keeles ning kuna ta oli ärritunud, siis rääkis ta kiiresti. Lõpuks taipas ka ema, et selle vene keele õpetaja peale ei ole mõtet rohkem aega raisata, kuna ta ei saa nagunii kõigest aru, mis talle vene keeles räägitakse. Kuna ema mu klassi kordamisega nõus ei olnud, siis kaebas ta haridusministeeriumi. Seal sai ema õiguse ning mind viidi edasi järgmisesse klassi ja sain ka uue vene keele õpetaja. Tolle õpetajaga mul pahandusi ei olnud. Minu põhitegevus vene keele tunnis oli teistele venekeelsete juttude ettelugemine. Paar aastat olingi enam-vähem korralik laps, vähemalt suuremaid pahandusi sellest ajast ei meenu, õppisin neljadele ja viitele. Siis läksin teise maakooli õppima.

Alates viiendast klassist hakkas mu pahanduste hulk pisitasa suurenema. Peale kooli vahetamist elasin ma internaadis, mulle meeldis seal väga. Internaadis oli meil 2 tuba, kuhu mahutati 36 tüdrukut. Magamiseks olid meil kahekorruselised vedruvoodid, mis olid üsna välja veninud. Ühesõnaga, all magaja tagumik peaaegu vastu põrandat, pea ja jalad kõrgustes. Probleeme tuli vahel väiksemate laste magamistoas ette. Nimelt üks tüdruk, kes magas algul ülemisel naril, pissis vahel öösel voodisse. Alumine narikaaslane ärkas siis öösel selle peale, et talle midagi kaela tilkus.

Internaadis elades oli meie õhtuseks lemmikajaviiteks õudusjuttude rääkimine ning pimedas surnuaial käimine. Meie kooli lähedal oli väike surnuaed ja seal me siis pimedas käisimegi. Surnuaeda minema ajendas meid üks legend. Nimelt pidavat peale matmist surnu haud pimedas hiilgama, hiilgamist pidi fosfor põhjustama. Ja seda haua hiilgamist me näha tahtsimegi. Kuid loomulikult ei õnnestunud meil sellist anomaaliat kordagi näha. Peale öörahu hakkasime voodis kummitusjutte rääkima ja kuna minu toas oli 20 tüdrukut, siis taolistest juttudest puudu ei tulnud. Panen mõned jutud, mida tol ajal ise teistele jutustasin, siia kirja. Igaüks otsustagu ise, kui palju nendes juttudes tõde on.

Mu vanaema elukohast ja ühtlasi ka minu kodust oli 3 km kaugusel vana koolimaja, mis tol hetkel, mil mina sealkandis elasin, tühjalt seisis. Maja oli vanaaegne punastest tellistest kahekordne hoone. Vanasti olevat kaugemalt tööle tulnud õpetajad koolimajas elanud, neil olevat omaette tuba elamiseks antud. Tulnud tollesse kooli uus noor naisõpetaja, kellele oli samuti elamiseks tuba antud. Õpetaja läinud õhtul voodisse magama ja oleks juba peaaegu uinunud, kui kuulis äkki samme oma toa poole tulemas. Õpetaja jäi veel terasemalt kuulatama ning kuulis, kuidas vaikselt tema toa ukselink alla suruti ning uks avati. Õpetaja tõmbas kiiresti teki üle pea, sest ta oli juba niig hirmu kätte suremas ning tal ei jätkunud julgust vaadata, kes tema tuppa tuli. Sammud tulid aga aina edasi ning peatusid alles õpetaja voodi ees. Natukese aja pärast ütles kellegi hääl õpetajale: sa oled mu tee peal ees, mine mu tee pealt eest ära. Peale seda jäi kõik vaikseks. Hommikul ei saanudki õpetaja enam õieti aru, kas see oli unenägu või käis tõesti öösel keegi tema toas. Kuid järgmine õhtu, kui õpetaja jälle magama heitis, kordus kogu stsenaarium uuesti. Kolmandal päeval korjas õpetaja oma kompsud kokku ning põgenes tollest koolist ülepeakaela. Kunagi hiljem olevat tolles koolimajas remonti tehtud ja kui lammutati maha vanad ahjud, et uued asemele ehitada, siis olevat ühe ahju alt leitud väikese lapse luud.

luna