TIIU ROOSMA STIILNE ja hubane segasummasuvila

TIIU ROOSMA STIILNE ja hubane segasummasuvila

„Tahaksin öelda, et kodust teevad kodu küdev ahi, soe valgus või inimesed, kuid tegelikult ei ole see nii. Mul oleks oma kodus ka siis tore, kui ma elaksin täiesti üksi ning küttekoldeta. Ilmselt teeb kodust kodu ikkagi see, kuidas sa ise suhestud oma elamisega antud ajahetkel ja mina praegu suhestun kenasti,“ mõtiskleb disainer ja kodumaise rõivabrändi TUUB üks loojatest Tiiu Roosma, kes elab taas oma lapsepõlvekodus – stiilses ja hubases segasummasuvilas.

Tiiu armas kodu, mis asub Järvel hubaselt nostalgilises rajoonis, on ehitatud 1930ndate alguses üürimajaks, mille tema vanaisa ostis vahetult enne teist suurt sõda. „Tollane vajadus soodsate üüripindade vastu oli suur – inimesed kolisid linna, sest linnades oli tööd. Kolmekümnendatel oli Eesti ühiskonnas palju samasuguseid probleeme nagu praegu. Oleme elanud siin ema-isa, õe-venna, pruutide ja peikadega, tädi, vanatädi, vanaisa-vanaemadega, vennalastega läbisegi ja kordamööda. Ka mõned paremad sõbrad on siin lühemat või pikemat aega peatunud,“ täpsustab Tiiu ja kiidab, et tegu on tõeliselt suure ja hea majaga. Kõige erilisemaks kodu juures peab Tiiu täna seda erilist vana maja lõhna. Kui nooremana olid ajad, mil eklektikat armastav naine põdes, et nende maja ei ole moodne, siis praegu ajab see mure teda naerma. „Nii äge vana maja on!“ rõõmustab disainer.

Vahepeal on Tiiu umbes kümme aastat elanud erinevatel üüripindadel. Selle aja jooksul on loominguline naine jõudnud arusaamale, et korter ei ole kindasti mitte tema koht ning seda just põhjusel, et ta on harjunud hooviga majas elama. „Mulle pakub naudingut, et ma saan suvehommikutel paljajalu kohvitassiga õue minna, kui selleks soov tuleb. See teadmine teeb elu palju ilusamaks. Muidugi on siin praktiline külg ka: maja on olemas, pangalaenu ei pea maksma, keegi peab siin elama ja kütma, vanemad on ainult ühes maja osas ja ka nemad jäävad vanemaks ning hetkel on kõik teised täiskasvanud pereliikmed laiali oma elamistes.“ Kui tütar sündis, kolis Tiiu kodumajja tagasi ning tõdeb, et saada esimest beebit oma ema läheduses on ikka midagi muud kui selle saagaga üksi olla. Ka vanaisast-vanaemast on palju rõõmu olnud.

Noorena oli Tiiu meelelahutus õmblemise kõrval oma toa ümber mööbeldamine. „See oli kindlasti sügavalt psühholoogiline tegevus – elasin vabadust välja võimaluste piires. Praegu on mööbeldamist elus muul moel nii palju, et ma pigem teen elamise valmis ega puutu siis aastaid. Peaasi, kui on hele ja hubane. Kui teismelisena oleks Tiiu kogu oma segasummasuvila stiilis maja seinad küprokiga üle löönud ja ripplaed paigaldanud, naerab naine sellele seigale tagasi vaadates täna laginal ja tänab õnne, et tal selle jaoks raha ei olnud. Kui palju on pika ajalooga maja nägu läbi aastate ikkagi muutunud? „On ja ei ole ka,“ ütleb Tiiu. „Siin on meiega koos mitmeid pruute-peigmehi elanud ja igaüks on natuke kätt külge pannud. Seinu on nihutatud ning uksi avatud ja suletud. See oli ju viie korteriga üürimaja! Hoones ei olnud algselt ka tualette ega vannitube. Pesukööki hoovi peal ehitas vend kunagi sauna, mis on tänaseni üks lemmikuid nii mulle kui naabritele-sõpradele. Isa Tiidu tehtud kasevihad annavad siin muidugi oma vürtsi!“

Ebamugavast kingast sai praktiline vidin

Tiiu nimetab end väga praktiliseks inimeseks, kuid tõdeb, et tema kodu vaadates hakkaks enamus inimesi selle ütluse peale naerma. Sellegipoolest ei taha ta niisama enda ümber mingeid nipsasjakesi. Küll aga võivad praktilised asjad olla väikese „vimkaga“ ja jätta seega nispasjakese mulje. Vaadakem või laes rippuvat kinga, mis on tegelikult maailma kõige praktilisem asi, kui sul on selline lampide süsteem, et lugemise ajaks võid tugitooli juurde valgusti allapoole tõmmata. „See süsteem ei ole ehk liiga levinud, aga mind ta kõnetab ning klassikaliselt oleks abistavaks raskuseks spetsiaalne portselanist vidin, millega minu madalas toas mõni pikem külaline võib valusalt vastu pead saada,“ muigab Tiiu. „Pealegi maksab see portselanvidin oma 30 eurot. Aga mul leidus kena king, mis ei ole jalas kuigi mugav ning käib minuga kodust kodusse kaasas juba viimased 20 aastat – lihtsalt nii armas on, et ei raatsi ära anda. Sidusin ta siis lambi külge raskuseks. Täiesti praktiline, just õige kaaluga vidin! Teisele kingale ei ole veel rakendust leidnud, sobib ehk lillepotiks.“

Tugitool, mis muutis elu 

Nii mõnigi sisustuselement on Tiiu koju leidnud tee puhtjuhuslikult. Näiteks kord tütrega autopesula järjekorras seistes märkas tütar prügikasti kõrval vanaaegset tugitooli, mis sai koju kaasa toodud ja nüüdseks on sellest saanud üks lemmikpuhkekohtadest. Sõpradega talgutel sai tugitool omale uued käetoe katted, sest keegi oli ta nende katkiste käetugede pärast ära visanud. „See tugitool on muutnud mu elu mitmes mõttes,“ mõtiskleb Tiiu. „Vahel ma istun seal ja mõtlen, et kui mul ei oleks tugitooli, mis on nii ülimalt parasjagu mugav, siis ma ei istuks üldse sedasi pikalt ühe koha peal. Pikalt kohal istudes aga tulevad teistsugused mõtted. Ükski teine mööbliese pole mind eales viinud mõttele, et mööbel võib elu muuta.“ 

Palverännakult pärit nipsasi 

Tiiu vanaaegse valge ahju küljes ripub kammkarp, mis on palveränduri märk. Vanasti joodi sellest veini, mis teelisele pakuti, tänapäeval pannakse karp lihtsalt seljakoti külge rippuma ning nõnda saavad palverändurid teineteist oma teekonnal läbi suurte linnade ära tunda ja tunnustavalt noogutada.Möödunud suvel käis Tiiu oma armsamaga Santiago de Compostelas seda põnevat teekonda kogemas ning neil on plaanis sinna mõnd teist rada pidi veel tulevikuski minna. „Siis saab kammkarpi jälle kasutada,“ usub Tiiu. „Seni on ta nipsasjakese staatuses.“

Kuigi Tiiu ei ole veel Marokos käinud, tundub see riik talle tohutu inspiratsiooniallikana. Ehk tulenebki see eklektika, mis ka tema kodus valitseb, alateadlikult mõneti just sellest riigist. „Ka Ibiza traditsiooniline maja on mind omal ajal inspireerinud. Muidu kõik reisid inspireerivad, vähemalt hetkeks, aga lõpuks olen ikkagi mina ise, lihtsalt paljude mõjutustega,“ mõtiskleb  naine.  

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar – veebruar 2019.