NIPINURK: KRISTINA PAŠKEVICUSE õpetus, kuidas seksuaalsust arendada

“Kui on otsustatud kellegagi oma elu, korterit, asju, lõhnu, kehavedelikke jagada, siis see on järelikult olnud mingi väga tugev sund, armastus, vajadus, ilma milleta kohe kuidagi enam ei saa,” selgitab ta ja lisab, et oma vajadustest ja soovidest rääkimine käib nüüd asja juurde. Koolis õpitud seksuaalkasvatusest jääb väheks Küll aga arvab ta, et intiimelust rääkimine on kahe otsaga asi - sõna intiimelu juba tähendab seda, et see on intiimne, isiklik. “Ega kõike pole vaja kõigile rääkida ja avalikustada. Pigem me peame proovima luua sellist ühiskonda, kus inimesed on julged, vabad, loomingulised, sotsiaalselt küpsed, emotsionaalselt intelligentsed, avatud suhtlejad,” ütleb ta, et intiimelust, partnerlusest ja seksist peab kindlasti rääkima ja selles osas iseendid, paare, ühiskonda harima. Praegu on meil ka riiklik seksuaalkasvatuse programm lasteaias ja koolis, mis Kristina arvates on super, aga saab põhikooli või gümnaasiumi lõpetamisega läbi. “Aga nüüd alles see põnevam osa ju algab ja siis jääme täitsa omapäi,” toob ta välja. “Ülikoolis, kutsekoolis, tööl ju puudub igasugune intiimsuse ja seksuaalkasvatuse edendamine. Ja igaüks vaatab ise, kuidas saab ja oskab ja välja tuleb. Saame lastena kodunt, lasteaiast, koolist teatud seksuaalkasvatuse pagasi, mille pealt peaks oma intiimelu edasi looma, aga see pole praegu piisav ning edasi, täiskasvanutena vajame ka uusi teadmisi ja praktikat, vastavalt oma vanusele ja küpsusele.” Mida paremas kontaktis oma kehaga oled, seda lihtsamad on jutud ka lastega Kolme lapse emana sõnab ta, et räägib oma lastega suhteliselt avatult. Lastega rääkimine algab juba nende sünnist. Palju loeb see, kuidas igapäevaelu elad, kui ausalt, kui otsekoheselt. “Kui lähedust lastega pole, ega siis need seksijutud ka hästi välja ei tule,” tõdeb ta. “Eri vanuses lastel on erinevad küsimused, see seksijutt kestab pidevalt, lihtsalt eri nurga alt. Praegu, kus mu kaks tütart on täiskasvanud noored naised, nüüd on meil hoopis teistsugused jutud, kui nad väikesed olid.” Kristina ütleb oma kogemusele tunginedes, et mida paremasse kontakti ta oma keha, olemuse ja seksuaalsusega sai, seda lihtsamaks läksid jutud ka lastega, ausamaks, selgemaks. “Kui lapsed on pisikesed ja alles alustavad oma keha eneseuuringu teekonda, vaatavad, uurivad, puudutavad oma suguorganeid, siis ei tohi sellest ära ehmuda, ei tohi neid keelata, häbistada, pahandada,” rõhutab ta, et sellega paneme kohe pitseri peale, et osa lapse olemusest ehk kehalisusest, seksuaalsusest ei ole vastuvõetav ja siis otsime terve oma elu seda puuduolevat osa endast. Tants paneb elumahlad voolama Kristina elus on tants tähtsal kohal. Ta ütleb, et tantsides meie elumahlad voolavad ning see on vajalik elus olemiseks. “Kui tahad elada elusat elu, siis leia omale need tegevused, mis sinu elumahlad voolamas hoiavad. Seda ei saa teha keegi sinu eest, seda saad teha ainult sina,” selgitab ta. “Mina tantsin ja mu elumahlad voolavad!” Tantsurännak on tema sõnul rännak vabaduse poole. Tantsuvorm, kus pole ette antud koreograafiat ega kindlat struktuuri. “Kuigi, mõnikord on nii koreograafiat kui struktuuri, oleneb juhendajast ning taotlusest, grupist ja sellest, mis tantsupõrandal juhtuma hakkab,” räägib ta. Tema sõnul sobib selleks igasugune ruum ja muusika - nii tantsusaal kui mets nii hard rock kui vaikus, nii grupis kui üksi tantsimine. Oluline on, et tantsija enda sees alguse saanud impulsist algab tants - sina ise otsustad, et nüüd ma hakkan tantsima just sellest kohast ja niimoodi. Impulss võib alguse saada muusikast, ruumist, tundest, emotsioonist, teisest inimesest, oma kehaosade tunnetamisest, juhendaja suunisest, tantsurännaku taotlusest. Tantsurännaku ajal on meil Kristina sõnul võimalus tantsijatena ise võtta vastutus, kuidas ma tantsin, mida ma tantsin, kui intensiivselt, kui rahulikult. Nihutada oma piire ja arvamusi sellest, kuidas ma pean olema, kuidas ma olen õige, kuidas tohib või mitte. See on peen värk, kuidas tantsupõrandal hakkab lahti rulluma meie hinnangute pagas iseenda ja teiste suhtes. “Hoiad vaatleja endas aktiivse, märkad, mis sinuga toimub, mis sinu ümber toimub ja muudkui tantsid edasi, ikka suurema vabaduse poole, on see siis hinnangute vabadus iseenda ja teiste suhtes või elamise julgus,” räägib ta. “Kui soovime tõeliselt silmitsi seista oma hirmudega, siis tuleb nendega tulla seltskonda, nii saame aimu tõeliselt iseendast. Kui hakkame ennast rohkem märkama, saame iseendast aimu, siis me ei pane ka teistele inimestele enam nii suurt vastutust oma elu eest. Saame aru, et me ise loome, vastutame, peegeldame.” Kristina astub ka üles 1. novembril Kumus toimuval suurserminaril "Naised".