NIPINURK: ÕNNELIK VANEM kasvatab õnneliku lapse

Lisa kommentaar
NIPINURK: ÕNNELIK VANEM kasvatab õnneliku lapse
pilt: Mari Pukk

“Olen õppinud aru saama, et õnnelikkus tähendab iga inimese jaoks midagi täiesti erinevat. Millal sa viimati endalt küsisid, mis sind päriselt õnnelikuks teeb? Vastates sellele küsimusele avad enda jaoks võlumaailma, kuna seal peitub sinu tõeline rahulolu.

Järgmine oluline mõte on just see, kas ma elan sellist elu ja teen neid tegevusi, mis selles vastuses peegeldus? See juba omakorda aitab lahti mõtestada kuivõrd suur rahulolu on sinu sees personaalselt. Teame seda, et me ei saa tõeliselt õnnelikuks teha teist inimest sh enda last, enne kui me ise seda oleme. Ka lapsed tunnevad õnnetunnet erinevalt ja tihtipeale lähtub lapse õnn vanema õnnest. Millal sa viimati küsisid lapselt, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeb?” soovitab mõelda ema, elukaaslane, ettevõtja, ette võtja, unistuste elluviija, südamega maailma vaatleja ja märkaja Kristi Jõeorg, kes korraldab 23. jaanuaril tasuta veebikonverentsi ”Mida laps vajab muutlikel aegadel?”.

Omavahel ausat sisemaailma jagades tekib lapse ja vanema vahel tõeline ühendus

Kristi tõdeb, et mõnikord soovib vanem last säästa ja ei jaga enda tundeid. Lapsele on aga väga oluline näha ka vanema tundeid. See annab talle turvatunnet, kuna aitab paremini mõista vanemat. Näiteks kui vanem on väsinud, on lapsele hea selgitada, et oled väsinud ja hetkel ei jaksa jooksu- või mõtlemismängu mängida. Palu lapsel välja pakkuda või paku ise mõnd teile mõlemale sobivat ühistegevust. Tekib tore suhtlus ja koos leitakse lahendus. Halvem variant oleks laps lihtsalt eemale tõrjuda ilma suuremate selgitusteta.

Hea on teada, millest koosneb lapse emotsionaalne tass:

Allikas: lapse ja vanema suhtluspäevik Minu ja Sinu tähtsad jutud

”Olen kohanud, et lapsevanem arvab, mis tema last õnnelikuks teeb või mida tema laps vajab, kuna ta tunneb oma last. Õnnelik on laps siis, kui ta saab teha enda vaba valiku erinevates valdkondades. Võib tekkida mõte, et laps on laps ja ta veel ei tea, mis on mis. Olles suhelnud sellisel viisil enda lapsega, tean, et tegelikult on lapses palju vastuseid, mis tulevad alles siis välja, kui teda arutelusse kaasatakse,” rõhutab Kristi. Vanem toetab last suunavate küsimustega, mis aitab lapsel endale peegeldada, mis ühe või teise valikuga kaasneda võib. Seega laps saab teha teadlikuma valiku ühel või teisel suunal. Näiteks küsida lapselt: ”Mis sina arvad, mida üks või teine variant võiks endaga kaasa tuua?”. Kui sa teeksid selle valiku päriselt, mis tunde see sinus tekitab? See aitab lapsel saada ka enda tunnetega kontakti, mitte otsustada vaid ratsionaalse meelega. Sellisel viisil õpib laps analüüsima erinevaid olukordi ning võtma ka vastutust teadlike valikute tegemise osas.

Laps on vanema tegude peegel

Geneetika ja vanematepoolne suunamine teevad lapsest selle, kes ta täna on. Lisaks on suureks mõjutajaks meedia, kool, lasteaed jms. Kogu eelnev tekitab pildid, kuidas laps maailma näeb. Näiteks lugu: poeg ja isa oli garaažis. Oli aeg koju minna. Isa soovis minna mitte koju, vaid sõbra juurde. Isa palus pojal öelda emale, et jäi veel garaaži tööd tegema. Mida isa õpetas lapsele – õpetas lapse valetama. Laps ei pruugi seda õigeks pidada, aga ta täidab vanema soovi ja ajapikku võib see anda lapsele alateadliku sõnumi, et valetamine ei ole midagi halba.

Kristile meeldib mõte: ”Ainuke kasvatusmeetod on eeskuju”. Mõnikord on kuulda, et käitu minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Laps matkib alati vanema käitumist. Teisalt ootab laps ka vanemapoolset hinnangut enda käitumisele. Hinnang, mille vanem annab, saab lapse tõeks.

Teine oluline taipamine on mõte, et ”Pole olemas keerulisi lapsi, vaid on keerulised olukorrad, millega lapsed püüavad hakkama saada”. Üheks keeruliseks olukorraks võivad olla omavahel halvas suhtes olevad vanemad, kus laps ei saa vanematelt vajalikku tähelepanu. Laps saab tähelepanu alles siis, kui ta midagi mitte ootuspärast korda saadab.

Lapsi jaotatakse tihtipeale:

Murelaps –  kes teeb pättusi, et saada tähelepanu või laps ei soovi käituda viisil, mida vanem temalt ootab st sõdib vastu, et enda sisemist tõde järgida.
Ükskõikne laps – kes on enda ümber müürid ehitanud, et ennast kaitsta välisest keskkonnast tuleva ebasoovitava kogemuse eest. Need lapsed on sageli üksinda, endassetõmbunud.
Tubli laps – laps, kes võtab vastutuse vanema eest. Laps ei taha vanemale pettumust valmistada ja seetõttu tegutseb viisil, et vanem oleks õnnelik, jättes enda vajadused tagaplaanile. Laps ei taha vanemat kurvastada, seega täidab tema ootusi. Kui ootusi ei täida on oht jääda armastuseta.

”Nende kolme puhul ei ole tegemist õnnelike lastega, kuna ei lähtuta nende soovidest ja isiksusest,” toob Kristi välja. Lastel on palju põnevaid mõtteid. Need mõtted on väärt uurimist. Vaatad lapse vaatenurka läbi lapseliku uudishimu. Ütle lapsele: ”Väga põnev, räägi sellest veel. Mis paneb sind just niimoodi arvama?”

Turvatunde olemasolu on paljude asjade alus

Inimese füüsiliste vajaduste katmise järgmine vajadus on turvatunne. ”Olen märganud, et minu eneseväljenduse viis (sõnad, teod, hääl, žestid) loob lapsele turvalisust või võtab seda ära. Küsin enda käest üsna tihti – millega mina annan või võtan turvalisust oma laste suhtes?” räägib Kristi. ”See on paratamatus, et lapsevanemate vahel esineb erimeeldusi. Mina olen valinud mitte varjata erimeelsusi lapse eest. Ma väga teadlikult selgitan pärast erimeelsuse lahendamist lapsele, miks see erimeelsus aset leidis ja kuidas me selle lahendasime.”

Tema sõnul me mõtleme teinekord, et kui ei näita lapsele tulist arutelu, kaitseme teda. Tegelikult on hoopis suur võimalus, et lapsesse tekib hoopis teadmatus ja võibolla ka süütunne, et vaidlus on tema pärast. Lapse jaoks on suur väärtus ja õppimise koht, kui ta saab teada ja aru, miks konkreetne vaidlus aset leidis ja kuidas see lahendati. Nii õpib ka tema eluks seda, et vaidlusi võib esineda aga vaidluses saavad alati lahenduse arutelu teel.

Tunnete väljendamine viib vabanemiseni

Siit jõuamegi tunnete väljendamise olulisuseni. Siiani on kohati meie ühiskonnas tunnete väljendamine justkui enesekontrolli puudumine, aga õnneks teadlikus aina kasvab, et tunnete väljendamine võimaldab inimesel pigem endaga paremas kontaktis olla. Kõik, mida püüame alla suruda, otsib väljapääsu ja ühel hetkel ka välja pääseb. Lapse käest on hea küsida, mida ta erinevates olukordades tunneb ja paluda tal olla täiesti aus oma tunnete osas – nt olen hetkel kurb, vihane, õnnelik, tunnen süütunnet, rõõmus. Lapsevanem saab lapsele peegeldada: ”Saan aru, et tunned ennast hetkel nii”. Lasta lapsel lihtsalt tunda, et tunne ei jääks lapse sisse tiirlema.

Küsimuse nipp: Mida sa soovid, et ma hetkel teeksin või ütleksin, et sind toetada?

Väljendamata tunnete korral võib tekkida olukord, kus kehasse koguneb palju tundeid, mida ei ventileerita ning tulemuseks on ärevushäirete teke. On toredasti öeldud – ”vihastaval inimesel ei teki depressiooni, kuna ta elab selle tunde välja”.

Kooskogemine loob pinnase usalduseks 

Aja võtmine koostegemiseks- ja kooskogemiseks annab võimaluse üksteisesse vaadata. Nii saame üksteisele palju lähemale liikuda. ”Tänapäeva kiire elutempo jätab vähe võimalusi aja mahavõtmiseks, aga kui otsustad aja maha võtta ja mõttega lapse jaoks kohal olla, hakkab juhtuma imesid,” on Kristi kindel.

Mõnikord pettutakse üksteises, kuna ootused üksteisele jäävad täitmata. Selle ennetamiseks on aga hea aegajalt küsida järgmisi küsimusi. Küsi lapselt, mida tema sinult kui vanemalt rohkem ootab ja vajab? Ka vanemal on oluline lapsele enda ootusi esitada. Ootuste esitamise juures tuleb aga olla valvas just sellega, et need ootused ei oleks sellised, mille osas võib lapsel tekkida tunne, et ta ei ole piisavalt hea sinu kui vanema jaoks. Mõtisklege ka selle üle, kuidas te saaksite üksteise ootusi täita, mida selleks vaja on? Selliselt tekib ühendus, kus on olemas peegeldamine, empaatiline kuulamine ja mõistmine.

Arutelu kõrval on olulisel kohal ka mäng. Lapse emotsionaalse tassi täitmiseks võib küsida lapselt, mida ta mängida soovib. Vaba mäng, kus laps ise valib, mida ja kuidas mängida, on see, mis arendab loovust ja teeb mängu nauditavaks. Oluline on ka see, et mäng on võimalik vastavalt enda soovile lõpetada. Võimalikkus mängu vastavalt soovile lõpetada teeb samuti mängu nauditavaks. Õppimise kõrval ei tohi ära unustada, et ”väikese inimese töö on mäng”.

Lapse ja vanema koos mängimine pakub lapsele tohutut arenguhüpet, kuna laps saab erinevat tagasisidet ja vaadet. Kasulik on mängida just koos erinevas vanuserühmas olevate täiskasvanu ja lapsega, et elus hakkama saamist arendada. Iga laps õpetab ise midagi täiskasvanule! Lase lapsel juhtida ja märka, mida sina saad enda kohta või lapse kohta mängides õppida,” soovitab Kristi Jõeorg.

Sarnased artiklid