NIPINURK: TERAPEUDI 4 abinõu, kuidas elus paremini hakkama saada

1 kommentaar
NIPINURK: TERAPEUDI 4 abinõu, kuidas elus paremini hakkama saada
pilt: Ingrid Tsirel

Terapeut Liis Kuurme on läbi elu jälginud kõrvalt ennast ja teisi inimesi ning ikka arvanud, et otsuseid tuleb teha läbi pika eneseanalüüsi, ajapikku asju niiöelda seedides ja tunnetades.

Liis on märganud aga veel üht olulist nüanssi, mida ei saa kuidagi jätta tähelepanuta. Nimelt on meis kõigis olemas see osa nimega julgus, mis aitaks teha esimese (kasvõi argliku) sammu edasise suunas. Aga kuidas seda teha?

Liis on veendunud, et kui me jäämegi kartma ega tee erinevaid ja võibolla ka hirmutavaid samme oma elus, jäävad suurem osa seiklusi, õppetunde ja ägedaid kogemusi saamata.

”Jah, julgus võib olla ühtpidi hirmutav, aga samas teistpidi tohutult vabastav! Küsi endalt – kui sa oled julge, kas siis on kukkumine eksimuse korral valusam? Mida sa siis tegelikult julguse puhul kardad? Kardad võtta esimest sammu? Kardad teiste halvakspanu? Kardad üksindust, kui su julgusele järgneb teistepoolne eemaletõukamine? Miks sa kardad elada? Miks sa arvad, et elamine tähendab igaks juhuks ettevaatlikult ja hästi vaikselt oma mugavustsoonis ja rutiinis olemist, kus kõik on üliturvaline ja sa ei pea tegema kunagi otsuseid või valikuid, mis nõuaksid ”üle piiri” astumist?” soovitab terapeut järele mõelda.

Kuidas kasvatada julgust? Liis jagas nelja soovitust:

1.     ”Kui sul on vahel teadmatusest edasise ees hirm ja sa ei julge astuda järgmist sammu, on see tihtipeale vaid illusioon. Enamasti pole see illusioon aga midagi muud kui vaid arvamus, et juhtuda saab kõige hullem,” toob Kuurme välja.

On oluline küsida endalt üks küsimus ja vastata nii ausalt kui võimalik: ”Mis siis on see kõige hullem, mis minuga sellisel juhul juhtuda võib, kui julgen astuda sammu edasi?” Samasugust küsimuste-vastuste mängu võid jätkata nii kaua, kuniks kõik stsenaariumid on läbi käidud. Kuid sa võid peaaegu kindel olla, et enamasti on lõpptulemus sama – minuga ei juhtu tegelikult midagi.

2.     ”Tihti satuvad minu juurde kliendid, kes teatavad, et neil on surmahirm. Nad kardavad lõppkokkuvõttes kõike, mis elus olemas on…”

“Süvitsi minnes jõuame aga hoopis teise tulemuseni: inimestel ei ole mitte surmahirm, vaid hirm elamise ees!” räägib Liis. Kui sulle tundub, et sul ei ole julgust elada, siis proovi võtta endale iga päev mõned minutid (kasvõi iga tunni järel), kus paned silmad kinni, hingad paar korda sügavalt kopsud õhku täis ja kujutad endale ette kõige meeldivamat ja mõnusamat kohta, kus sa just praegu tahaksid olla. Miks siis selline harjutus? Aga seepärast, et kui keskendud ja fokusseerid oma tähelepanu sellele, mida soovid, mõistab ka su keha ning meel lõdvestuda. Sellisel juhul laguneb justkui hirm ära ja alles jääb julgus. Julgus elada!

3.     ”Julguse kasvatamisel on veel üks hea harjutus, mida olen ka aastate jooksul ise praktiseerinud,” toob Liis välja. ”Paljudel on raskusi suhtlemisel. Tänapäeval näen seda ennekõike selles, et kui sotsiaalmeedia või elektrooniliste vahendite kaudu on suhtlemine veel kuidagi talutav, siis silmast silma on inimestel raske ennast avada ja sõnu suust välja öelda.”

Niisiis seisneb julguse tõstmise harjutus selles, et ennast viia mugavustsoonist välja ja suhelda täiesti võhivõõraste inimestega. Küsi kasvõi kohviku teenindajalt rohkem mingi roa kohta, küsi bussipeatuses võõralt kellaaega vms. Aga mis kõige vingem – vaata järgmistel päevadel alati ka juhuslike ja võõraste inimeste puhul sõbralikult silma – tänaval, poekassas makstes, jne. Lähedaste ja tuttavate inimeste puhul kehtib sama harjutus – kui suhtled, vaata rohkem teisele silma, siis tead ka, et su sõnum jõuab paremini inimesele ”kohale”. ”Olen aastatega nii kasvatanud endas julgust suhtlema hakata teinekord ka võhivõõraste inimestega – heatahtlikkus ja silma vaatamine on see, mis aitab teatud barjäärist üle saada. Ja nii ka edaspidi,” kommenteerib ta.

4.     Enamasti räägitakse ja arvatakse, et julguse vastand on hirm. Ja et hirmu tõttu ei suudeta elus palju korda saata. Aga on veel üks võimalus, miks meis on julguse puudumine. See võib olla ka vähene või puudulik enesekindlus ja eneseväärtustamine.

Eestlased teavad hästi, et kui keegi meid tänab, ei oska me komplimenti vastu võtta ja vastame omaette nohisedes: ”Ah, mis nüüd mina!” Aga see võiks olla ju pigem üks oluline samm selle poole, et julgeme tänada komplimendi tegijat ja tunda, et me tõesti oleme teinud hästi. Nii saame olla julgemad ka siis, kui teeme ise komplimente, täname või kiidame teist inimest. See on vastastikune lugupidamine ja tunnustus, mis tõstab seega ka enesekindlust, -väärtust ja ka julgust väljenduda.

Ilmselt on kõigile teada, et elu lõppedes sooviksime pigem vaadata oma elule tagasi ja olla tänulikud kõige eest, mida oleme kogenud ja korda saatnud. Kui aga elu jääb teatud väljakutsete ja keeruliste olukordade tõttu julguse puudumise taha, jääb see igal juhul kripeldama. Liis soovitab kõigile suuremat julgust astuda tundmatu tuleviku poole, et avastada endas suurem potentsiaal ja tõeline rahulolutunne!

Sarnased artiklid