Arvamus: tänapäeva lapsele pole isa vaja!

Arvamus: tänapäeva lapsele pole isa vaja!

Oma isiklikust kogemusest ja sõbrannade pealt võin kinnitada, et tänapäeva lapsele ei ole isa vajalik. Tean, et on inimesi, kes kohe vastu vaidlema hakkavad, aga lubage mul oma seisukoht ära põhjendada. See ei tähenda, et lapsel ei peaks või ei tohiks isa olla, aga kui on valida, kas halb isa või isata kasvamine, siis tasub kindlasti eelistada isata kasvamist. 

Oma isiklikust kogemusest ja sõbrannade pealt võin kinnitada, et tänapäeva lapsele ei ole isa vajalik. Tean, et on inimesi, kes kohe vastu vaidlema hakkavad, aga lubage mul oma seisukoht ära põhjendada. See ei tähenda, et lapsel ei peaks või ei tohiks isa olla, aga kui on valida, kas halb isa või isata kasvamine, siis tasub kindlasti eelistada isata kasvamist. 


Paljud naised teevad sellest ise oma lapsele probleemi, sest arvavad, et igal lapsel peab olema isa. See on mingi stereotüüp, millest kramplikult kinni hoitakse, nagu ka näiteks see, et kõik edukad peavad omama eramaja ja suurt autot. Absoluutselt ei pea, kui inimene ise on õnnelik korteris elamise ja rattaga ringiliikumise üle, siis see ongi õige variant. Sama kehtib peremudelite kohta. Naised käivad meestele pinda ja nõuavad neilt, et nad isarolli täidaks – ükskõik kui hästi või halvasti see nendel meestel siis ka välja ei tuleks. Selle peale ei mõelda, et halb isaeeskuju rikub suure tõenäosusega ära kogu lapse elu. Kui tegu on tüdrukuga, siis ei saagi ta aru, milline võiks ja peaks õige mees olema ja kuidas peaks mees oma naise ja lastega käituma ning millist meest valida partneriks. Kui aga tegu on poisiga, siis tekitab halb isaeeskuju veel rohkem segadust ja suure tõenäosusega kasvab poisist hooletu mees ja halb isa, sest ta näeb, et see on täiesti okei perekonnale ja ühiskonnale, kui sa ei pea oma lubadusi ja ei toeta oma peret. Selliseid isasid on palju ja seetõttu on parem neid lapse maailmast üldse eemal joida ning leida lapsele eeskuju, kes tõesti teda inspireerib, teda õpetab ja mehelikku eeskuju pakub. Mis te arvate, miks muidu tänapäeva poiste kangelased on pärit filmidest, multifilmidest ja spordiareenidelt? Sest omad isad pole piisavalt mehed, kelle üle uhkust tunda. Kui emad seda “sa oled isa ja täida nüüd ka isarolli” probleemi kunstlikult ei tekita, siis ei tunne ka laps isast puudust ja kasvab normaalses sõbralikus turvalises keskkonnas. Piisab sellest, kui tal on vanaisa, onu või mõni muu kindel meessoost eeskuju olemas, kelle järgi õigeid väärtushinnanguid õppida ja kes õpetab maailma nägema tõelise mehe pilgu läbi. Tänapäeval ei pea igal lapsel isa olema ja keegi ei halvusta last, kel pole isa. Pigem kiusatakse ja ahistatakse igasugustel muudel põhjustel koolis klassikaaslasi, sest iga teine on pärit katkisest perekonnast. Ma arvan, et lähtuma peaks sellest, et katkine perekond on paratamatus, aga see, milliste väärtushinnangutega laps sellest perest välja tuleb, on ema töö ja kasvatuse tagajärg. Ma ei hakka siinjuures rääkima sellest, kui palju halba teevad emad oma lastele sellega, kui nad rikuvad isa mainet laste silmis ja räägivad lapsele tema isa kohta halba. See on täiesti eraldi teema. Aga ma tahaks lihtsalt rõhutada seda, et emad võiks vabamalt võtta ja mitte tekitada endas ja lastes stressi seoses sellega, kui hea või halb pere juurest ära läinud isa on ja mida peaks isa tegema või mitte tegema. Iga naine võiks sünnitada nii palju lapsi, kui tunneb, et ta üksinda üles kasvatada suudab ja siis ei teki ka soovi isasid rahaliselt või muude kohustustega vastumeelselt laste ja enda külge aheldada. Kui emad sellest lahti lasevad, siis tihti paranevad märgatavalt ka lapse ja isa suhted. Kokkuvõttes peab lapsega koosolemise ja tegelemise soov tulema isa enda poolt ja kui seda ei ole ning seda ajendab kohustus, siis parem ärgu olgu lapsega koos ja elagu oma elu. 

Kohati jääb mulje, et isa ongi paljudele peredele vaja vaid raha pärast, mitte mingil muul eesmärgil. Võtame näiteks need pered, kus isa rassib välismaal tööd teha, ei näe ega kasvata last, aga toetab perekonda rahaliselt. Kas see on mingi peremudel, mida peaks kuidagi eeskujuks tooma lapsele? Vaevalt küll. Kogu konflikt seisneb selles, et laps ei vaja isa raha pärast, aga tänapäeva vanemad vajavad raha ja asju rohkem kui oma lapsi ja perekonda. Lapsed on paljude jaoks samasugune must have ülesanne nagu ka see, et isa peab last kasvatama. Lapsi peab ikka hingest tahtma, nendega peab tahtma koos olla, mitte ei saa neid võtta kui investeeringut tulevikku, et äkki, kui mul igavaks läheb ja ma vanemaks saan, siis oleks tore, kui oleks ka mõni laps. Kogu see vale suhtumine lastesaamiseesmärkidesse väljendub suhetes lastega – laste armastust ostetakse ja makstakse kinni asjade ja rahaga, aeg-ajalt ka reiside ja laste vedamisega nende jaoks igavatele kultuurisündmustele – ikka selleks, et vanemad saaks tõestada teistele, et nad veedavad aega koos lapsega. Aga laps ei vaja seda – ta tahab tähelepanu, tahab teha huvitavaid asju koos, mille küljes ei pea olema 500 € hinnalipikut – tahab matkata, tahab mängida orienteerumismängu puu sisse peidetud kirjakestega, tahab õppida taimi kasvatama, süüa tegema jne… Seni tahab, kuni ta loomulikud soovid ära tapetakse raha ja asjadega. Miks lapsed armastavad tihti oma vanavanemaid rohkem kui ema või isa? Sest nad tegelevad lastega, neil pole nii palju raha, aga on aega ja pühendumist. Kas olete tähele pannud, et mida kallimad on lapse seljas riided ja mida kallim telefon tal käes on, seda lõhestunum on lapse hing? Mitte küll alati, aga nii 95% juhtudest. Kahju on sellest. 

Nüüd räägin oma isiklikust kogemusest, mis annab mulle julgust seda kõike väita.

Mul on 6aastane poeg, kes pole oma isa teadlikult näinud. Isa on täitsa olemas, elab samas linnas, aga lihtsalt ei hooli. Ta lahkus kuu aega peale sünnitust, sest laps oli enneaegne ja tema tervisega olid alguses probleemid, ning isa leidis, et see pole tema asi. Algus oli raske, veetsime pool aastat haiglas, samal ajal pakkis mees asjad ja lahkus ning ma pidin mõtlema haiglas olles, kuidas tühjana seisva kodu kulusid katta ning samal ajal hoolitsema haige vastsündinud lapse eest. Tänaseks on lapsega kõik korras, seda teab ka isa, aga ta pole lapse vastu huvi üles näidanud ega sendigagi toetanud. Ega ma väga ka isast puudust ei tunne ning pojagi pole temast kordagi rääkinud. Lapsel on tore vanaisa, kes temaga piisavalt tegeleb ning kui mul on valida, kas isaeeskujuks on minu isa või see tolvan, kes oma lapsest ei hooli ja kellele ma peaksin meid vägisi peale suruma, siis eelistan ilmselgelt oma isa pojale eeskujuks. Loomulikult oleks abiks isapoolne rahaline toetus, aga taas kord – kui ta ei taha toetada, siis see on tema otsus. Ma saan ka üksi hakkama ja ma ei leia, et need tüli ja kohtu teel välja nõutud paarsada eurot kuidagi lapse elu reaalselt paremaks muudaks. Võib olla ehk siis, kui ma oleksin algharidusega töötu ja mu ainus võimalus oleks olla nõudepesija, kes teenib kuus 390 eurot. Ma ei uju raha sees, teenin kuus keskmiselt 800 eurot kätte. Ja kui teeniksin 500 eurot, siis vahetaksin tööd, et teenida natuke rohkem – just nii palju, et mulle ja lapsele piisaks. Selliseid töid, kus teenida 800 ja rohkem eurot, on kõik kohad täis. Pakkumisi on turul väga palju, aga sa pead ise olema tore, rõõmsameelne ja hea suhtleja. 

Minu elus ei ole raha kõige olulisem, tasakaal ja õnnelik pere on kõige olulisemad. Samuti see, et saaksin palju lapsega koos olla ja oma peamist ülesannet siin ilmas täita – õpetada last elama, elus hakkama saama ja õigeid asju hindama. Vaatan tihti neid vanemaid, kel on palju raha, aga kel pole aega oma laste jaoks. Mul on kahju neist ja neil tõenäoliselt minust. Vaatan, kuidas nende lapsed tundetult poes 50 eurot ära raiskavad, aga ei tunne enam lihtsatest asjadest rõõmu. Või kuidas nad kalli mobiiltelefoniga kuskil pargipingil mängivad tundide kaupa. Ma ei vaja raha, et osta lapsele selliseid asju ja mu laps neid ka ei küsi. Me pole rikkad ega vaesed, sest ma lihtsalt ei positsioneeri end sellel skaalal. Mul on teised skaalad. Aga ma olen tähele pannud, et rikkad kutsuvad mu last endale külla ja tahavad olla ta sõbrad, sest ta on lahe poiss, tal on huvitavad mõtted ja ideed ning ta meeldib ka nende rikaste poiste vanematele, kes ei saa oma lapsi kuidagi arvutist välja, sest enamus sõpru on samuti interneti- ja arvutimängusõltlased, kuid minu poiss meelitab ka nende poisid jalkat mängima ja metsa matkama, sest tunneb putukaid ja linde nimepidi. Ja mu hing on rahul, sest ma tunnen ja näen, et maailmas, kus raha ja staatus on justkui kõige tähtsamad asjad, on need tegelikult ebaolulised. Mõtle oma lapse tegelikele vajadustele, mitte sellele, mis sinu ideaalpildis olema peaks.

 

Buduaari kirjakast