AVAMEELSELT: 10 naist pihivad, miks nad lapsi ei soovi

"Ma ei taha lapsi saada!"  Naised, kes seda ühel või teisel puhul öelnud on, tunnistavad, et tavaliselt järgneb sellele avaldusele 3 erinevat reaktsiooni: öeldakse, et küllap ma muudan veel oma meelt. Nähvatakse, et olen isekas ning minu kui naise ülesanne on lapsi saada. Või siis leidub mõttekaaslasi, kes arvavad, et see on lahe, et ma tean täpselt, mida elult tahan ning ei murdu ühiskonna surve all. 

Orienteeruvalt ühel korral kümnest leian naise, kelle arusaamad lastekasvatusest kattuvad minu väljaütlemistega, avaldab kirjanik Anna Chatel.

New York Post intervjueeris Annat 4 aastat tagasi teemal, miks tema kui naine ei soovi lapsi saada. Tagasiside sellele artiklile oli karm. Annale ei öeldud ainult, et ta on isekas, vaid kirjutati lausa, et ta on nii isekas, et ei väärigi oma ellu õnne.

Huvitav fakt: Uuringute kohaselt pole nii paljud naised kunagi varem olnud ükskõiksed emaduse suhtes kui viimasel paaril aastal. Ning pead hakkab tõstma trend, et tänapäeval on lapsevanemaks saamisest huvitatud pigem meessugu. 

2013. aasta rahvastiku uuring näitas, et 80% küsitletud meestest olid kindlad, et soovivad ühel päeval lapsi saada ning kõigest 70% naistest arvasid sama.

Anna leiab, et kuna meie ühiskond pakub naistele tänapäeval palju rohkem võimalusi kui emaroll, siis on see justkui kodanikukohus kaaluda ka teisi variante ning jätta endale õigus otsustada.

Anna usutles kümmet naist, kes on võtnud vastu otsuse lapsi mitte saada.
Siin on nende üdini ausad põhjendused, miks nad emadusest ei unista.

1. Me ei proovinud meeleheitlikult last saada
Mina ja mu mees otsustasime, et ei soovi last pärast seda, kui mul kahe aasta jooksul katkes kolm rasedust.
Meile öeldi, et on veel alternatiivseid võimalusi, mis aitaks meil last saada, kuid need olid uskumatult kulukad ning me ei soovinud ka nii meeleheitlikult vanemateks saada. Kui me saaksime rasestuda tavalisel moel, siis miks ka mitte. Aga kui seda ei juhtu, siis on see ka meie jaoks vägagi sobiv variant.

2. Mulle ei meeldi mõte rase olemisest
Minu jaoks pole mõte oma elu pühendamisest kellelegi, kes on ennasttäis ja üleolev, kunagi atraktiivne tundunud. Ma ei soovi midagi sellist oma ellu. Peamine põhjus aga, miks ma last ei soovi, on kogu raseduse kontseptsioon - see, et ma pean teise inimese oma kehast välja suruma, tundub minu jaoks kõige hirmsama asjana maailmas.
Ja siis oodatakse, et ma teda oma kehast toidaksin ning tagatipuks on minu keha sellest hiljem rikutud. Selleks peaksin kohtama tõeliselt imelist meest, et ma üldse kaaluksin oma seisukoha muutmist.

3. Selleks pole piisavalt aega
Mul on suurepärane kaaslane ning ma pole ikkagi muutnud meelt lapse saamise suhtes. Asi pole selles, et mulle lapsed ei meeldiks, mulle lihtsalt tundub, et ka ilma lasteta pole mul piisavalt mahti, et elu täiel rinnal elada.

4. Ma ei soovi lihtsalt ise lapsi saada
Otsus, et ma ei soovi lapsi, ei olnud tegelikult üldse otsus. Täpselt nagu naised, kes soovivad emaks saada, ei tee seda otsust üldiselt teadlikult. See on lihtsalt osa nende olemusest. Mina ei ole kunagi lapsi soovinud ning  olles 34-aastane, ei ole ma pidanud kunagi kahetsema, et olen lastetu.
Olen oma elu armastusega abielus ning me ei saaks olla enam õnnelikumad. Ma olen advokaat ning tema töötab samuti heal ametikohal. Me reisime, elame täiel rinnal ning armastame teineteist ja oma sõpru ning oma sõprade lapsi!
Asi pole selles, et mulle lapsed ei meeldiks. Lausa vastupidi. Ma lihtsalt ei soovi ise lapsi saada. Mõned inimesed võivad öelda, et see otsus teeb mind isekaks, aga ma ei nõustu nendega. Naine, kes teab, mida ta elult tahab ning ei murdu ühiskonna surve all, ei ole isekas. Selline naine on vapper ning seisab selle eest, mis temale õige tundub.
Mina ja mu abikaasa anname ühiskonnale tagasi tehes vabatahtlikku tööd. Kuigi me ei jäta endast siia ilma järglasi, siis oleme andnud oma panuse, et muuta maailm paremaks paigaks.

5. Maailm on niigi ülerahvastatud
Ma lihtsalt ei soovi oma elu veeta päevast-päeva last kasvatades. See ei meeldi mulle ning ma ei soovi oma elu pühendada kellegi teise kasvatamisele.
Minupoolne austus kõigile lapsevanematele, aga tunnen, et see pole minu jaoks ning ma ei peaks sellist kohustust enda kanda võtma.
Olen oma loomuselt väga hooliv ning mulle meeldib teisi aidata, kuid mulle tundub loogilisem aidata neid inimesi, kes siin ilmas juba on ja kes abi tõesti vajavad. Maailm on niigi väga ülerahvastatud. Seega jätaksin lapsesaamisrõõmud neile inimestele, kes seda ka tõesti ihaldavad.

6. Mul on ainult üks elu
Mina näen asja nii: mulle on antud vaid üks elu ning ma pean andma endast parima, et sellest võtta kõik, mis võtta annab. Minu jaoks ei tähenda elu nautimine kellegi teise eest hoolitsemist ning pühendamist vähemalt 18 aastat oma elust nendele. Mul on asju, mis vajavad tegemist ning maailmas on paiku, mis ootavad nägemist. See ei tähenda, et mulle lapsed ei meeldiks, minu jaoks pole nende saamine lihtsalt prioriteediks.

7. Ma pigem kahetseksin seda, et ma neid ei saanud
Ma nõuan rohkem üksiolemise aega kui ükski teine inimene, keda tean.  See tähendab, et mulle ei meeldi teiste inimestega koos elada. Oma kassile saan ma jätta puhta liivakasti ning suure kausitäie sööki ja vett ning minna ise nädalavahetuseks ära. Väikelapsega selline plaan ei toimiks. Ma pole kunagi lapsi tahtnud. Ometigi armastan ma tädiks olemist. Ma annaksin oma elu enda õepoegade eest, nad tekitavad minus mõistmist, miks mõned inimesed lapsi soovivad. Aga ma ise pigem kahetseksin seda, et ma lapsi ei saanud, kui oma otsust emaks saada.

8. Ma lihtsalt ei soovi neid
Mind on kasvatanud üksikisa ning mu ema hülgas mu, kui olin vaid 3-aastane. Mu poolõde hülgas oma kaksikutest lapsed, kui nad olid 2-aastased. Mulle ei meeldi need võimalused, et ka mina võiksin midagi seesugust teha. Ma lihtsalt ei soovi lapsi saada, pole kunagi soovinudki. Olen ikka veel hõivatud iseenda kui isiksuse kasvatamisega. See on minu jaoks huvitav. Kui olen seetõttu isekas, siis kurat küll, las nii ollagi!

9. Olen oma emainstinktile leidnud teise väljundi
Ma leian, et minu emaksolemise vajadused on rahuldatud, kuna olen õpetaja. Ja need lapsed on väsitavad.

10. Kunagi mulle meeldis mõte laste saamisest, enam mitte
Enamik ajast on mõte lapse saamisest ning iseenda "kaotamisest", et teda kasvatada, mind hirmutanud. Ma veetsin viimased 10 aastat kaheldes, kas otsus last mitte saada on ikka õige.  Eriti tänu mu tolleaegsetele polügaamsetele suhetele. Mõte mitme partneriga lapse kasvatamisest meeldis mulle. Siis sattusin aga monogaamsesse püsisuhtesse ning mu abikaasa leidis, et tema tahaks olla pigem lahe onu kui isa. Vajasin veidi aega, et mehe otsusest üle saada, kuid nüüd nõustun temaga, et meie elus pole lapsele kohta.  Osaliselt olen kurb, kuna usun, et meie laps oleks lahe, ent enamasti mõistan, et minu elus on jätkuvalt päevi, kus suudan vaevu iseenda eestki hoolt kanda.  Lisaks ma naudin täiega võimalust aeg-ajalt üksi olla!

Hea Buduaari lugeja, anna meile teada, mida arvad Sina nendest põhjendustest ning kas leiad, et kõik naised peaksid soovima emaks saada?

Allikas:  yourtango.com