Brigitta lugu: mu kasuisa ahistas mind seksuaalselt

Brigitta lugu: mu kasuisa ahistas mind seksuaalselt

Mul on raske seda lugu kirjutada, kuid ehk aitab see kedagi, kellel on sarnaseid probleeme. See juhtus aastaid tagasi, kui mu ema mõneks kuuks Soome tööle läks ning mina ja minu vend koos kasuisaga koju jäime.

Mul on raske seda lugu kirjutada, kuid ehk aitab see kedagi, kellel on sarnaseid probleeme. See juhtus aastaid tagasi, kui mu ema mõneks kuuks Soome tööle läks ning mina ja minu vend koos kasuisaga koju jäime.

Minu kasuisale meeldib väga napsutada. Sel õhtul, kui ta napsutas, jäime koos vennaga meie aias olevasse telki magama. Kasuisa tuli ka sinna magama. See tundus mulle natuke imelik, kuid midagi halba ma küll arvata ei osanud. Järsku ehmatasin ennast keset ööd üles, kuna tundsin kellegi käsi enda tagumikul. Sain aru, et need on mu kasuisa omad. Ta pani oma käed kohta, kuhu ta poleks kunagi neid panna tohtinud. Mu kasuisa ahistas mind seksuaalselt. 

Sel ööl ei julenud ma midagi teha – ainult liigutasin end, et käsi mu tagumikult kaoks. Ma olin šokis ja kardsin väga ning ootasin, et ema tagasi tuleks, et talle juhtunust rääkida. 

Lõpuks, kui ema koju jõudis, rääkisin talle, mis oli juhtunud. Ema ainult rääkis kasuisaga, kuid rohkem ei võtnud ta midagi ette. Ma ei tea, kas mu ema ei hoolinud minust või kartis ta kasuisa. Ma ootasin emast teistsugust käitumist ja olin nii pettunud, et proovisin endalt elu võtta. Õnneks see katse ebaõnnestus. Ema ei võtnud ka selle osas midagi ette. Tema jaoks oli lihtsam mind silme alt ära saata – ta otsis mulle üürikorteri ja kolisin nende juurest ära. 

Mõne aja pärast jäi mu ema kasuisast rasedaks. See aeg oli minu jaoks väga raske. Ma vihkasin juba ette seda last, kes polnud veel isegi sündinud. Ma muutusin väga õelaks ja kurjaks inimeseks, sest olin kõiges ja kõigis pettunud.

Kui mu väike vend sündis, siis nägi ta nii armas ja süütu välja, et ma ei saanud muud moodi, kui hakkasin teda hoopis üle kõige armastama. Kaitsen teda siiani nii palju kui saan. 

Eemal elades ja aja möödudes leidsin enda kõrvale maailma parima mehe. Olime koos olnud umbes aasta, enne kui julgesin talle kasuisast rääkida. Ka tema oli sellest löödud, kuid ta õpetas mind vihkamist lõpetama. 

Pärast seda minu jaoks kohutavat ööd olin mitmeid kordi mõelnud enesetapule ja tundsin end koguaeg üksi, kuid tänu oma elukaaslasele on need tunded nüüd minevikku jäänud. Tänasel päeval suhtlen oma kasuisaga viisakuse piirides, kuigi tegelikult kardan endiselt temaga kahekesi jääda. Ma austan teda, kuna ta on mu väikese venna jaoks parim isa. 

Tahan teile oma looga öelda seda, et meie endi viha tapab meid. Ma pole sisimas oma kasuisale küll andestanud, kuid püüan sellele mitte mõelda – suunan oma mõtted ja energia olevikule ja tulevikule, sest minevikku ju nagunii muuta ei saa. See on mind tugevaks teinud.

Enesetapp pole mingi lahendus, sest elu on selleks niigi liiga lühike!

Buduaarile Brigittalt

 

Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see keit@buduaar.ee