Briti 12. rasedusnädal: unetus ja sõber wc-pott

Briti 12. rasedusnädal: unetus ja sõber wc-pott

Möödas on 12 rasedusnädalat ja nende 12 nädala sisse on mahtunud 1 edasi-tagasi lend üle ookeani, 1 külastuskäik erakorralise meditsiini vastuvõttu, 2 ultraheli, 3 verevõttu, umbes 20 õhtut voodis vähkremist, üritades tulutult magama jääda ja N kordi oksendamist.

Möödas on 12 rasedusnädalat ja nende 12 nädala sisse on mahtunud 1 edasi-tagasi lend üle ookeani, 1 külastuskäik erakorralise meditsiini vastuvõttu, 2 ultraheli, 3 verevõttu, umbes 20 õhtut voodis vähkremist, üritades tulutult magama jääda ja N kordi oksendamist.

Ma siiralt tahaks, et ma võiksin olla see rase, kes ilusas kleidikeses (sest meil Prantsusmaal on sooja veel üle 20 kraadi) juuste lehvides mööda linna jalutaks ja paneks inimesed ütlema „kohe näha, et rase, vaata kuidas temast õnne ja sära õhkab“.

Selle asemel olen mina hoopis see rase, kes järjekindlalt diivanisse lohku sisse istuda üritab, endal peas krunn, mida ei saaks ka parima tahtmise juures nimetada moodsaks või kergelt sasituks; jalas lillelised retuusid mida võiks kergelt segi ajada pidžaamaga ja seljas pusa, millele laps vildikatega mustri peale joonistas, aga mida ma lihtsalt ei jaksa vahetada, sest iga üleliigne liigutus saadab mind embama mu suurimat sõpra: wc- potti.

Ja siis ma mõtlen kõigi nende rasedate peale, kes suudavad särada ja arutlen, et kas mul oleks siis tõesti niiiii raske samasugune olla?

Nüüd räägivad ehk mu kõrgendatud hormoonid, aga jah, minu jaoks see ongi vist raske. Mind ajab oksendama ainuüksi paljudele toiduainetele mõtlemine, rääkimata siis nende lõhna tundmine või nende söömine. Sellest tingituna olen ma üsna suure osa ajast väga näljane, aga kae nalja, süüa ei saa, sest muidu ma oksendan.

Muidugi ei piirdu asi toiduainete lõhnadega. Poodides ma enam käia ei suuda, sest mul tekib vastupandamatu kiusatus minna ja koputada iga kolmanda inimese õlale ja küsida miks nad end nii kohutavas lõhnas päev otsa marineerinud on?

Õnneks ma siiski vaeseid võõraid tüütamas ei käi ja tean, et asi on lihtsalt minu ülitundlikus ninas ja kui mul ühel hetkel peaks rahaga liiga kitsaks muutuma, siis ma vast lähen pakun end lihtsalt politseikoeraks ja lasen endale edaspidi viidata kui seersant Pontule.

Rohkem kahju on mul aga enda abikaasast, sest ühtlasi suutsin ma ühel päeval ka tema peale vihastada, et mis põhjusel ta küll endale niii koletult haisva lõhnaõli ostnud on? Muidugi oli mu meeltest pühitud, et tolle lõhna ostsin ma talle ise.

Seega tundubki mulle, et lehvivate lokikeste asemel oleks mulle paslik aksessuaar hoopis pesulõks nina küljes. Paraku ei ole see moeröögatus veel masside seas levinud ja kuna ma furoori tekitada ei soovi, siis istun vagalt nelja seina vahel toas ja noh…köögiust hoian ka kinni, sest köök..see on kõikide jubedate lõhnade allikas (alles rasedana jõuab kohale mõistmine, et külmik ju lausa lõhnab).

Nagu ülitundlikust lõhnatajust ja iiveldamisest/oksendamisest ei piisaks, siis olen ma pidevalt väsinud. Võin ilma igasuguse naljata öelda, et peale kahte ärkvelolekutundi olen ma valmis neljatunniseks lõunauinakuks.

Seda kummalisem on asjaolu, et olenemata mu suurest väsimusest, ei suuda ma õhtuti magama jääda ja tihtipeale kulub pea padjale panekust kuni unnesuikumiseni pea kaks tundi.

Ma olen ausõna lugenud lambaid, lehmi kui ka enda juuksekarvu, aga tee mis tahad..magama ei jää. Kui Une-Mati siiski lõpuks mulle liiva silma viskab, tuleb mängu muidugi Murphy seadus nimega laps, kes ärkab just siis kui teised magama jäävad.

Jah, mul on laps, kes omab endiselt mentaliteeti, et magamine on nõrkadele ja otsustab seda kõige häälekamalt demonstreerida näiteks kell kolm öösel. Kuigi ma tihtipeale üritan etendada näitemängu „ma ei kuule, ma ei näe, ma magan“, siis tihtipeale hakkab mul siiski kahju abikaasast, kes peab vara ärkama, et tööle minna ja siiski lohistan oma laisa taguotsa teise tuppa, et kõval põrandal lesida ja lapse pead paitada kuni ta kas nõustub magama või jään ma ise magama ja ärkan selle peale, et ta tuleb ja taob mulle kulbiga vastu pead (ei liialda, ausalt).

Ühesõnaga arvestades seda, et ma veedan oma päevi üritades mitte oksendada ega püstijalu magama jääda ja selle kõrvalt katsun ka aeg-ajalt likvideerida klotsi- ja legovaipa, mis tekib põrandale kiiremini, kui ma koristada jõuan ja, et selle juures on mul vaja ka süüa teha ja üritada kuskilt näpistada ka mõni hetk ainult endale (et üritada pool interneti läbi lugeda ja sinna ka ise sisu juurde toota), siis ei, mul isegi pole aega ega tahtmist, et selga sättida kleidike või teha juustesse lokke ning musisuu punaseks võõbata.

Paljud ütlevad, et rasedus on imeline aeg ja selle üle kurtmine on narr ning taktitundetu. Jah, see ongi imeline aeg. Mu sees kasvab ometigi üks inimene (kuigi arvestades seda kui palju ma oksendan, olen ma veendunud, et neid on seal veel vähemalt neli peidus, aga mingil põhjusel arvas ultraheliarst, et tema teab paremini). Inimene, kes alguses oli lihtsalt mikroskoopiline, kasvatab just minu sees olles endale luid, organeid, areneb iga päevaga. Muidugi on see ime!

Ometigi kaasnevad rasedusega mitmed sümptomid, mis teevad ka siiani kõige lihtsamana tundunud igapäevased toimetused keeruliseks ja siinkohal ma ütlengi ausalt, et ma ei tunne häbi selle üle kui aeg-ajalt kurdan. Lõppude lõpuks olen ma ka ise kõigest inimene. Üks natukene liiga emotsionaalne inimene, kelle tunded on tänu rasedusele veelgi kaootilisemad ja tugevamad, ning mul on õigus öelda, kui ma ei tunne end hästi. Mul on õigus see endast välja lasta ilma, et peaksin kartma kellegi näpunäitamist minu suunas.

Pealegi eks kõik need sümptomid tulevad ja lähevad, ning elu lõpuni rasedaks pole siiani ju keegi jäänud.

Britt

PS! Ma ei suuda praegu uusi pilte teha, seepärast on siin minu pulmapilt :)

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/