Elina: minu uue elu algus

77 kommentaari
Elina: minu uue elu algus

Et alustada algusest, siis peaksin oma elus tagasi minema 8 kuud, mil algas minu uus elujärk ja mõtted viisid uue ilmakodaniku planeerimisele.
Kuna meie peres kasvab juba 10-aastane tüdruk, siis seisin valiku ees – kas nüüd või mitte kunagi? Täiesti hämmastav, kuidas on võimalik tunda ära see õige aeg. Kuna minu elukaaslasel endal  lapsi pole, siis oli see meie mõlema otsus. Ainuke hirm, mis mind sellel ajal valdas, oli see, et kas nüüd pean joone alla tõmbama oma senisele elule ja minu päevad koosnevad vaid beebi nutust ja mähkmetest. Kuna olen olnud viimased aastad suhteliselt liikuva eluviisiga, siis see mõte tundus hetkeks päris hirmutav.

Et alustada algusest, siis peaksin oma elus tagasi minema 8 kuud, mil algas minu uus elujärk ja mõtted viisid uue ilmakodaniku planeerimisele.
Kuna meie peres kasvab juba 10-aastane tüdruk, siis seisin valiku ees – kas nüüd või mitte kunagi? Täiesti hämmastav, kuidas on võimalik tunda ära see õige aeg. Kuna minu elukaaslasel endal  lapsi pole, siis oli see meie mõlema otsus. Ainuke hirm, mis mind sellel ajal valdas, oli see, et kas nüüd pean joone alla tõmbama oma senisele elule ja minu päevad koosnevad vaid beebi nutust ja mähkmetest. Kuna olen olnud viimased aastad suhteliselt liikuva eluviisiga, siis see mõte tundus hetkeks päris hirmutav.

Ei mingeid reise, pidusid, sõbrannasid… Samas jälle istus minu õlal keegi, kes sosistas kõrva: “Go for it.” Kuna minu esimene rasedus ja sünnitus oli suhteliselt traumeeriv kogemus, siis pidin ennast pisut veenma, et olen valmis veelkord emaks saama.
Minu elukaaslane lasi mul teha valiku ise ja ei sundinud mind millekski. Esimene samm  uue tee sillutamisel oli tehtud ja praktikas oli vaid vaja see ellu viia – tuli lõpetada beebipillide võtmine.
Kuna teadsin, et kohe rasestumine ei õnnestu, siis võtsin asju vabalt. Mäletan, et sõitsime elukaaslasega jaanipäeval Saaremaale tema vanemate juurde, kus tuli autos  beebiteema naljatades jutuks. „Kui koju jõuame, siis hakkame tegutsema.“ Isegi kalendripäevad klappsid.
Nii see ka läks. Möödusid nädalad, saime vahepeal ühes toredas pulmas ära käidud ja peale seda läksime suvepuhkusele  Corfu saarele. Sellel reisil avastasin ma endas siis esimesed sümptomid, mis viitasid Jaanipäevasele tegevusele..
Ühel õhtul, kui me järjekordsele romantilisele õhtusöögile läksime, tundsin end kuidagi väga veidralt. Mul polnud varem veinijoomise pärast pea ringi käima hakanud.
Aga just tollel õhtul nii oli. Sel momendil ei pööranud ma just väga suurt tähelepanu sellele, kuna soe kliima ja terve päev ringi käia – nii võib isegi kõige tugevamal ränduril pea paks otsas olla.

Lend tagasi koju osutus tõeliselt raskeks. Lennukis valdas mind tõeline kõhutõbi ja peavalu. Kannatasin selle ka ära. Möödus veel nädal ja ma otsustasin osta rasedustesti. „Juhuuu,“ hõiskas süda sees, kui nägin rasedustestil kahte triipu. Kas tõesti nii kiirelt ja kas tõesti rase?
Teatasin sellest kohe oma elukaaslasele, kes oli nagu vana rahu ise ja vastas mulle: „No ei ole üllatav, sai ju ka kõvasti vaeva nähtud:).“
Ka minu sel ajal veel 10 aastane tütar võttis beebiuudise vastu väga soojalt ja tema sõnad olid: „No lõpuks siis kauaoodatud vend või õde.“
Helistasin kohe kõige lähemasse kliinikusse, et aeg arsti juurde kinni panna. Hakkasin käima Fertilitase kliinikus dr Marek Soisi juures. Päeval, mil oli aeg minna arsti juurde, olin tõeliselt elevil ja mõtlesin: „No way today is the day.“ Kui nüüd ausalt vastata, siis oli see minu üks meeldivamaid visiite üldse naistearsti juurde. Dr Sois kinnitas minu testi positiivsust ja õnnitles mind sõnadega: „Jah, te olete rase. Palju õnne!“
Kahjuks paar päeva pärast külastust tekkisid mul verejooksud, mis kordusid nädalaste vahedega. Olin õnnetu ja kahtlustasin, et ehk  pingutan üle oma sportliku eluviisiga. Jätsin päeva pealt sportimise ja keskendusin sellele, et saaksin võimalikult palju puhata. Kõik probleemid möödusid paari nädalaga ja olin taas vormis.
Tänasel päeval on haiglasüsteem päris palju muutunud ja suhtumine on võtnud palju meeldivama pöörde kui oli 10 aastat tagasi. Ei tea, kas see on tingitud erakliinikute tekkimisest või siis lihtsalt sellest, et oleme Euroopa Liidus ja inimesed on ka vastavalt EL  reeglitele inimlikumaks ja kliendisõbralikumaks muutunud. Tean, kui oluline on rasedale, kui keegi ka väljaspool koduseinu neid kuulab ja toetab.

Kuid alates kolmandast kuust valdas mind tõsine paanika. Hakkasin mõtlema, kas ma ikka tegin õige otsuse? Kuna minu tervisega on olnud siiani kõik enam vähem hästi, nimelt olin pääsenud igasugustest iiveldustest ja isudest jne, mis kaasnevad esimeste kuudega, siis probleemid olid pigem psüühilist laadi. Tagasi vaadates olin ikka tõeline bad attitude woman sellel ajal ja valmistasin oma tujukusega tõelist peavalu oma pereliikmetele, kes õnneks siiski said sellest aru ja üritasid mind aidata. Oma elukaaslasele andsin aga kätte raamatu, milles kirjeldati  detailselt naise tujusid raseduse 1 trimestril:)
Eks paljusid naisi valdab paanika ja ärevus just esimestel kuudel. See on tingitud mitmesugustest teguritest, nagu näiteks peresuhetest ja  ka teised lastest.

Möödunud on veel mõned ultraheliuuringud ja arsti visiidid. Üks aga jääb mulle kuni lapse sünnini meelde. See oli visiit, kus me saime esimest korda teada, mis soost tegelane meie perre sünnib.
Mäletan väga teravalt, kui ultarheliuuringul, mis koosnes tegelikult Oscar uuringust, küsis  arst, et kas me lapse sugu ka teada tahame. 
Vaatasin oma kaasale otsa ja küsisin temalt, kas tahame. Vastus oli jah ning doktor näitas ekraanil kumerust ja küsis elukaaslaselt, mis see olla võiks. Kõhklesime ja mõmisesime vaikselt, et kas poiss või. „Palju õnne, te ootate väikest poisipõnni,“ teatas arst. Minu süda jättis küll õnnest paar lööki vahele. Hilisemad ultraheliuuringud on vaid poisi sugu kinnitanud. Minu üllatuseks oli juba see, et 10. nädalal on võimalik lapse sugu nii selgelt kindlaks teha. Pean tõdema, et tehnika areng on 10 aastaga olnud võimas.

See oli superuudis meile mõlemale. Olin isegi seda unes näinud. Sellel hetkel olin tõesti väga õnnelik, et mul on olemas tõeliselt armas väike pere, kes mind toetab, ja see pisipõnn on kõigile oodatud tegelane.

Kuna olen beebiootel olnud juba kaheksa kuud, siis on selle ajaga paljugi minu elus juhtunud ja muutunud. Mis on toimunud mu kehakaaluga ja millised ootused või hirmud on  mul meeles eelmisest sünnitusest, sellest juba kirjutan  järgmisel korral.

 

Mõnusat talve teile

Elina