Eve lugu: kõige õnnelikum päev minu elus oli see, kui sain teada, et mu isa on surnud

Eve lugu: kõige õnnelikum päev minu elus oli see, kui sain teada, et mu isa on surnud

Minu elus oli üks mees, kes tegi mulle väga haiget.  See oli minu isa, kes praeguseks on surnud. Ta oli alkohoolik…

Minu elus oli üks mees, kes tegi mulle väga haiget.  See oli minu isa, kes praeguseks on surnud. Ta oli alkohoolik…

14 aastat elasin ma pideva hirmu all.  Sain esimest korda kõvasti peksa, kui olin 2aastane. Põhjus oli selles, et ma ei koristanud oma mänguasju põrandalt ära. See mul endal küll enam meeles ei ole, seda rääkis ema. Mis aga on mul endal meeles – ükskord lõi ta mind labakäega niimoodi vastu nägu, et tundus nagu oleks pool mu verd minust välja voolanud. Ühel korral jättis ta mind mu vendadega koju nii, et võttis meie toa ukselt ukselingi ära. Ühel teisel korral aga käskis ta mul seina äärde seista, et näidata, kui osav ta noaga on… Viskas noa minu poole, see lendas sentimeeter mu näost eemale. Iga kord, kui ma koolist kodu poole kõndisin, ei teadnud ma kunagi, mis seal ees ootab. Vahel ootas mind läbipekstud ema, vahel terve korteritäis purjus inimesi…

Minu kõige õnnelikumad päevad olid siis, kui ma polnud kodus. Ja elu kõige õnnelikum päev oli see, kui sain teada, et isa on surnud. Ma küll nutsin seda kuuldes, kuid südames olin väga õnnelik. Tundsin, et olen vaba. Kui sain vabaks, läksid koolis hinded halvaks. Hakkasin palju väljas käima. Hakkasin suitsetama ja jooma. Tegin kõike, mida ise tahtsin. Ema mind keelata ei suutnud, kuna teda ma ei kartnud. Kõik aastad ta ju ainult kaitses mind, vähemalt proovis kaitsta. Tema keeld ei lugenud mu jaoks midagi. Ma tegin ainult seda, mida tahtsin. Ma kohtusin paljude inimestega, sain endale palju sõpru. Kuid tänu alkoholile tegin ma nii palju vigu ja minu vanad sõbrad ei arva minust enam üldse hästi.

Ma ei hakka ennast õigustama sellega, et mul oli raske lapsepõlv. Ma tean täpselt, kus ma midagi valesti tegin, ja ma lepin sellega. Ma ei hakka kedagi teist süüdistama, sest see on minu elu ja kellegi süüdistamine ei muuda enam midagi. Ma elasin nii, nagu ma tookord oskasin. Nüüd olen ma vanem, kuid minu puhul ei saa öelda, et targem. Ma leidsin endale mehe, kellega ma praeguseks olen koos olnud kolm aastat. Meil on kaks imelist tütart.

Kuid on ka probleem. Nimelt mu mees tarbib alkoholi ja ta on mind ka löönud mitu korda. Kui mu isa suri, siis ma vandusin, et ma ei võta endale mitte kunagi sellist meest, aga näed – võtsin. Minu mees ei ole küll nii hull, kuid joomise probleem häirib mind väga. Ma olen sada korda lubanud ta kus kurat saata, aga ma ei suuda. Ma olen temas nii kinni. Minu vastu käe tõstmise eest sai ta karistada ja see mõjus  peale seda (juba aasta) pole ta mind puutunud (ma tean, kindel ei saa kunagi olla. Kui juhtub ühe korra, juhtub ka teist korda). Praegu mind häirib see “iga päev 6-7 õlut”. Tema väidab, et ta ei jää purju sellest. Mina ju näen kõrvalt, et jääb. Käitumine muutub natukene. No mind nii häirib see. Me tülitseme selle tõttu neli korda nädalas kindlasti. Tema vabanduseks on see, et ta on pärast tööd väsinud. Ta saab siis paremini magada. Jaa, saabki, nii hästi, et laste nutt isegi ei ärata teda. Tema on väsinud, aga mina olen ju ka. Kõige nõmedam on see, et ta saab päris head palka ja alati saab ta öelda, et tema raha ja teeb mis tahab. Et kas on midagi, midagi mida mina pole saanud endale lubada. Jah, mul on kõik asjad olemas. Kui ma tahan riideid, ma saan. Kui ma tahan iga päev jäätist ja veel palju muud head – jah, ma saan. Kui ma tahan väljas söömas käija, jah, ma käin. Ma lähen hulluks! See, et ta lubab mul kõike osta, ei tähenda, et ta võiks igapäev juua.

Praegu me leidsime uue korteri. Hakkame kohe-kohe kolima. Ma tahan väga kolida, aga ma ei tea veel, kas kolida üksi või koos temaga. Ma tahan meie peret koos hoida, sest ma armastan teda. Aga ma ei tea, kas sellel on mõtet, kui me teineteist hulluks ajame…

 

Buduaarile Evelt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.