Jessica lugu: kas ma olen liiga hooliv või mitteusaldav ema?

Nimelt on mu lapsel vanust alles viis aastat! Laps nagu laps ikka, käib lasteaias ja muidu virk ja kraps. Eks ta on kogu aeg praktiliselt minuga olnud, mängime koos ja õues jalutamas käime ka koos. Nüüd on naabrusesse kolinud uus laps, kes on ka viieaastane. Tema käib juba ringi omapäi. Selline aktiivne laps. 

Nii kui meie koju jõuame pärast väsitavat töö-lasteaiapäeva, on tema juba meil maja ees ootamas! Ootab, et saaks minu lapsega mängida, iseenesest ju tore, et lapsel on sõpru, kellega mängida, kuid me alles jõudsime koju! Ei taha oma viieaastast last omapäi välja jätta ja ise tuppa süüa tegema minna. Iga päev ei taha ka, et võõras laps sul toas on. Esimesed korrad see laps lihtsalt tuli meile tuppa, ilma et oleks koputanud. Nüüd vähemalt koputab. Ja kutsub minu last õue mängima. Ok, luban oma lapse maja ette, kuid kui jätan akna lahti, et kuulata kas lapsed ikka on ilusti hoovis, kuulen kuidas see teine laps hakkab ütlema, et ta läheb nüüd oma maja juurde (mis asub hoopis teisel tänaval) ja tule sina ka, minu lapsele. Minu laps siis ikkagi ei lähe, kuna mina ei luba. Siis see laps hakkab hoopis teise jutuga, et too oma traktor õue või see-teine mänguasi. Õnneks mul laps ei vii oma asju välja.

Ühel laupäevasel päeval pesin autot ja laps mängis hoovis. Ka see teine laps tuli jälle meie juurde, koos sõbraga, kes on ka viieaastane. Hakkasid ilusti mängima, kuid mingi hetk kuulsin, kuidas see kolmas laps nutab. Küsisin siis, et mis juhtus? Tema vastas, et see laps (kellest ma siin räägin) oli talle öelnud, et kui sa ikka tahad meiega siin mängida peab tooma jäätist ja krõpsu! MIS MÕTTES? – oli minu esimene mõttevälgatus peas! Ma siis läksin  uurima, et mis see laps nüüd nõuab teiselt, seda enam, et ta on meie hoovis. Ei vastanud ta selle peale midagi, muidugi ma seletasin, et kõik peavad ikka koos ilusti mängima. Minu laps kutsus kolmandat ilusti mängima. Selleks korraks oli probleem lahendatud.

Kuid ... jälle ühel päeval, kui see laps meie hoovi mängima tuli ja mina ka hoovis askeldasin, kuulsin jälle laste tegemisi pealt. Minu lapsel oli selle lapsega mingi lauajupi pärast tüli tekkinud, et kelle oma see ikka on. Minu laps ütles, et tema oma. Sellepeale see teine laps ütles siis, et läheb ja kutsub suuremad lapsed, kes annavad minu lapsele peksa, lauajupi pärast! Minu laps ehmatas ja jooksis minu juurde. Ütlesin sellele lapsele, et nii ei saa ta enam meie juures mängimas käia. Ta ei teinud sellest väljagi, ikka hüüdis minu lapsele, et läheb kutsub suuremad lapsed jne. Kuid see laps oli oma ratta meie hoovi jätnud. Minu laps siis hüüdis, et tulgu ja võtku oma ratas ka ning ärgu enam meie juurde mängima tulgu. Seepeale see laps ütles, et tegelikult ta ei kutsu kedagi ja tahab ikka minu lapse sõber olla. 

Mina siiski leian, et viieaastane laps on liiga väike, et üksi käia väljas, kodust eemal. Mina olen oma lapsega koos õues, kui ta tahab kodust eemale minna. Nii väikesed lapsed ei taju veel piire, kuidas-mis. Just selle lapse pealt vaadates, kes meil kogu aeg käib, näen seda kõike väga hästi. Kõik lapsed on muidugi erinevad. 

See konkreetne laps tuli nädalavahetusel isegi kella 9 ajal meil ukse taha, kui meie alles hakkasime varvast teki alt välja ajama! Esimene kord mõtlesin, et äkki postiljon ukse taga tähitud pakiga.

Nüüd ajapikku, hakkab see laps arusaama, et ta võib käia meil mängimas, kuid päeval, mitte hommikul vara ja õhtul kui oleme alles koju jõudnud. Selle olen selgeks teinud talle mina ja minu laps, mitte tema vanemad, kes muide on pealt näha korralikud ja viisakad.

Kas teie lasete oma lapsel/lastel, kes on viiesed, üksi väljas käia? 

Buduaarile Jessicalt

Kui sul on rääkida oma lugu, siis saada see [email protected]. Avaldatud loo eest väike kingitus!