Kätlini lugu: koolivägivald lõppes klassivenna surmaga

Kätlini lugu: koolivägivald lõppes klassivenna surmaga

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada teile sellest või mitte, kuna hinges hakkab sellepeale mõteldes endiselt valus. Räägiksin teile oma lapsepõlvest, põhikooli algklasside ajast. Neid aastaid mina nautida ei saanud, nii lihtsalt seetõttu, et mina olin välja valitud selleks neiuks, kelle kulul ikka ja jälle nalja teha. Ma ei olnud sellega üksi, ka minu klassivennaga tehti seda sama. Kuid see lugu lõppes natukene kurvemalt kui minu oma…

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada teile sellest või mitte, kuna hinges hakkab sellepeale mõteldes endiselt valus. Räägiksin teile oma lapsepõlvest, põhikooli algklasside ajast. Neid aastaid mina nautida ei saanud, nii lihtsalt seetõttu, et mina olin välja valitud selleks neiuks, kelle kulul ikka ja jälle nalja teha. Ma ei olnud sellega üksi, ka minu klassivennaga tehti seda sama. Kuid see lugu lõppes natukene kurvemalt kui minu oma…

Iga päev kooli minnes teadsin, et pean üle kontrollima oma tooli ja lauasahtli, et keegi ei ole otsustanud mind taaskord üllatada liimi või nööpnõelaga toolil või prahti täis lauasahtliga. Ma usun, et nii mõnigi teab, mis tunne on jääda “viimaseks”. Kui tehti võistkondi rahvastepalli mängimiseks, siis see, kas mina lähen kuhugi võistkonda, kedagi ei huvitanud. See, kas ma nutan koolist koju minnes, kedagi ei huvitanud. See, kui üle koolimaja karjutakse kõige valusamaid sõnu, kedagi ei huvitanud. Mitte kedagi, ka õpetajaid mitte. Ma olen südamest solvunud oma klassijuhataja peale, kuigi tema seda ei tea. Ta ei võtnud kunagi ette midagi minu või minu klassivenna heaks, et natukenegi olukorda parandada. Ma arvan, et ta kartis, ta lihtsalt kartis, et see “kamp” astub talle vastu ja tal ei ole iseloomu sellega toime tulemiseks, milline argpüks! Miks sa hakkad õpetajaks, kui sul ei ole iseloomu toime tulla lastega, kes on ennast täis ja isekad, nii kurjad ja õelad, et ka 10 aastat hiljem sellele mõeldes tuleb mul lihtsalt pisar silma. 

Vanematele ei saanud ju rääkida, see oli teada, et ema või isa tahavad kooli siis kohe jutule tulla. Mis see oleks andnud? Veel rohkem mõnitusi, milline “kitukas” või “titt” ma olen. Ma ei osanud niigi sellega kuidagi toime tulla ja ma teadsin, et vanematele selle rääkimine ei tee asja paremaks. See tunne, kui sa sõidad koolibussiga koolist koju või vastupidi ning tagant lärmavad sinu enda klassikaaslased sulle selliseid sõnu, mida ma enam lihtsalt korrata ei taha, seda tunnet ei saa kirjeldada. See on liiga sügav masendus väikese tüdruku jaoks ja ma ei osanud sellega sel ajal midagi peale hakata, kuid iga päev ma teadsin, et ma jõuan koju, kus ootavad mind minu armastavad vanemad. Kuid ma ei hinnanud seda piisavalt. Ma ei mõelnud, et mõnel pole sedagi.

Minu klassivend pidi iga päev minema koju, mis oli tühi. Tühi armastavatest vanematest ja tühi söögist. Tema päevad möödusid niigi ilma sõpradeta ja tihtipeale sõi ta oma viimase eine pikapäevarühmas, mida tema siis tundma pidi? Õpetajad teadsin tema olukorrast, miks nad midagi ette ei võtnud? Natukenegi välja astunud? Eks see kõik ole tagantjärgi targutaja jutt, aga see poiss lõpetas surnuna, üles pooduna oma keldris. Ta oli nii noor. Aga ta elus oli lihtsalt tühjus ja arvatavasti ta lihtsalt ei teanud enam, kuhu poole minna või mida teha, polnud ju millegi nimel elada. 

Olen tihtipeale peast läbi ketranud mõtet, et kas ma oleks sama teinud, kui ka kooliväline elu oleks olnud sama tühi. Ma ei tea, aga ma ei välista seda.

Kallid lapsevanemad, palun tundke huvi oma lapse käekäigu kohta koolis. Kui teda koheldakse halvasti, siis tema tuleviku nimel vahetage kooli. Kui ta teeb haiget ja halba teistele lastele, siis palun õpetage teda – teil ei ole aimugi, mida vastaspool tundma peab ja millised võivad olla tagajärjed. Andke endast nii palju, kui suudate. Lapsed ei too sellist infot koju, te peate selle lihtsalt ise kätte võtma. 

Mina ei saa mõelda headele aegadele põhikoolis. Kuid olen jõudnud oma elus kohta, kus minu ümber on armastavad sõbrad, perekond ja mees. Tänaseks ma võin öelda, et olen õnnelik. Ja ma tunnen, et minu kadunud klassivend on mulle vahel lähemal, kui arvata oskan.

 

Buduaarile Kätlinilt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.