Kui kurg ei taha tulla…

20 kommentaari
Kui kurg ei taha tulla…

Titetegu ei pruugi alati lihtne olla. Mõnikord võib juhtuda, et väga oodatud beebi ei taha perre sündida. Kui sage on selline probleem viljakas eas paaridel ja millised on lahendused, et soovitud laps armastavatele vanematele ikkagi sünniks? Buduaari küsimustele vastab Pelgulinna sünnitusmajas kunstliku viljastamisega tegeleva reproduktiivmeditsiinikeskuse juhataja ja Tartu Ülikooli teadur, naistearst Kai Haldre.    

Titetegu ei pruugi alati lihtne olla. Mõnikord võib juhtuda, et väga oodatud beebi ei taha perre sündida. Kui sage on selline probleem viljakas eas paaridel ja millised on lahendused, et soovitud laps armastavatele vanematele ikkagi sünniks? Buduaari küsimustele vastab Pelgulinna sünnitusmajas kunstliku viljastamisega tegeleva reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja ja Tartu Ülikooli teadur, naistearst Kai Haldre.

Milline on naise tervise seisukohalt parim aeg esimene laps sünnitada?
Võimalusel peaks esimene laps sündima enne 30. eluaastat. Sel juhul sünnivad suurema tõenäosusega ka teine ja kolmas laps. 

Viljakus sõltub suuresti vanusest. Mis vanusest algab naistel see kriitiline iga, kui rasedaks jäämine on raskendatud?
Naise viljakus hakkab pisut langema juba pärast 30. eluaastat, pärast 35. eluaastat on langus kiirem. Kui rääkida keskmisest rasestumise tõenäosusest, siis on leitud, et 30-aastastest naistest rasestub ühe aasta jooksul 75 protsenti, 35-aastastest 66 protsenti ja 40-aastastest 40 protsenti. Loomulikult on üksikuna võttes inimesed väga erineva viljakuse ja rasestumise potentsiaaliga. Näitlikustamiseks võib öelda, et võrreldes 20–25-aastase naisega on 40-aastasel naisel sarnastes tingimustes rasestumise ja terve lapse sünni võimalus umbes kaks korda langenud. Siinjuures on tihtipeale teadvustamata järgmine seaduspära: 20–24-aastastel naistel on iseeneslik raseduse katkemise risk umbes üheksa protsenti, pärast 35. eluaastat suureneb ka see võimalus kiiresti – 40-aastasel naisel on spontaanabordi risk 40 protsenti ja 45-aastasel naisel juba 75 protsenti.

Kui sagedased on Eesti naiste ja meeste seas viljakusprobleemid? Võrreldes näiteks teiste Euroopa riikidega? 
Arenenud maades seisab üks igast kuuest viljakas eas paarist silmitsi probleemiga, et soovitud rasedust ei teki. Võrdlevaid uuringuid Eesti kohta erinevate viljatuse põhjuste ja viljatusprobleemi ulatuse osas tehtud pole. Vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni seisukohale loetakse paari “probleemseks” ja näidustatud on uuringute alustamine, kui regulaarse seksuaalelu korral pole aasta jooksul rasedust tekkinud. On seisukoht, et arenenud Lääne-Euroopas kannatab viljatuse all umbes 12–15 protsenti paaridest, seega võiks Eestis olla umbes 20 000 paari, kes ei saa last soovitud ajal. Arengumaades, näiteks Aafrikas, kus sugutrakti kahjustavate haiguste esinemissagedus on väga suur, on see probleem veelgi laialdasem – hinnanguliselt umbes 30 protsenti paaridest ei saa soovitud lapsi.

Mis on viljakusprobleemide peamised põhjustajad? Kes on nendest enim ohustatud? Harva on viljatus absoluutne – nii võib väita vaid juhul, kui naisel puuduvad täielikult emakas või munajuhad või kui munasarjade töö on lakanud. Meestel esineb väga harva olukord, kus seemnerakke üldse ei leidu (ka munandikoes). Samas, iseenesliku rasestumise tõenäosus väheneb, mida kauem on viljatus kestnud. Kõige enam mõjutab nii viljakust kui viljatusravi edukust naise vanus. On leitud, et umbes kolmandikul juhtudest on viljatuse põhjus naisepoolne, kolmandikul mehepoolne, kolmandikul juhtudest on viljakus langenud mõlemal partneril. Kokkuvõttes ei õnnestu umbes 40 protsendil paaridest tänapäevaste meetoditega viljatuse kindlat ja selget põhjust leida. Parima arstliku teadmise valguses võib vaid oletada kõige tõenäolisemaid seoseid. Inimese jaoks on loomulikult oluline, kui talle öeldakse, et põhjus on see või teine. Psühholoogiliselt on teadmatust raske taluda. Elu aga näitab, et ka need paarid, kellele on karm diagnoos ette loetud, võivad saada ühel hetkel lapsi ilma välise abita.

Palun seletage lähemalt, kuidas ülekaalulisus rasestumist ja raseduse kandmist mõjutab. Miks on see ülekaalulistel raskendatud?
Viljakuse aspektist pole kumbki äärmus hea – ei ekstreemne alakaal ega ülekaal. Rasvkude on oma olemuselt nn endokriinorgan – suure hulga rasvarakkude olemasolul toodavad need suurt hulka hormoonide-sarnaseid aineid, mis mõjutavad naise kehas kõiki organeid ja kudesid. Kehas suureneb nii mees- kui naissuguhormooni sisaldus. Arvatakse, et just selle tulemusel häirub munasarjades munarakkude tootmine ja küpsemine. Ebasoodsal hormonaalsel keskkonnal võib olla hukatuslik mõju väga varases arengujärgus olevale embrüole. Kui mõnepäevane embrüo isegi jõuab emakaõõnde, on emaka limaskest selliselt muutunud, et embrüo pesastumine on võimatu. 

Ammu on teada tõsiasi, et rasvumise korral kaalu langedes taastub regulaarne menstruaaltsükkel ja ka viljakus iseenesest – täpsemad mehhanismid selles osas, mis toimub erinevate molekulidega, retseptoritega ja geenidega organite ja rakkude tasandil, on selgunud alles viimastel aastatel ja palju on veel uurida. 

Ülekaalulisuse ja rasvumise (KMI 30 ja enam) korral suureneb selliste ainete nagu adipokiinide ja enterokiinide hulk. Need omakorda põhjustavad terve kaskaadi ainevahetuslikke muutusi – kujuneb II tüübi diabeet, häirub rasvade ja insuliini ainevahetus, tekivad muutused energia tarbimises, kujuneb kõrge vererõhk, häiritud saab vere hüübivussüsteem jne. Veresuhkru ebanormaalsed väärtused raseduse ajal kujutavad endast suurt ohtu lootele, juba enne sündi kahjustub lapse enda endokriinsüsteem. Kõrge vererõhk raseduse ajal vajab kindlasti ravi, vastasel korral on tugevalt häiritud platsenta ja sealt edasi loote verevarustus. Kõrge vererõhk on risk ema tervisele. Raseduse ajal muutub vere hüübivussüsteem – veri hüübib kergemini ja kiiresti, et vältida sünnituse platsentaarperioodis eluohtlikku verejooksu. Rasvumise korral tekivad samasuunalised muutused ja koos rasedusega võib kokkuvõttes vere hüübivussüsteem tasakaalust välja minna ja suureneda oluliselt trombide oht. Ülekaalulistel esineb sagedamini vajadust keisrilõike järele, see suurendab trombiohtu veelgi.

Suurte epidemioloogiliste uuringutega on leitud, et iseeneslikke raseduse katkemisi esineb ülekaalulistel sagedamini kui normkaalus naistel. Ilmselt on siin samuti tegemist rasvkoe toodetud bioaktiivsete ainete ebasoodsa mõjuga nii arenevale lootele kui emaka limaskestale.

Eriti ebasoodne on, kui ülekaaluga kaasneb suitsetamine – sellisel juhul kõik eelnimetatud tegurid võimenduvad. 

Kuidas saavad noored naised oma viljakust kaitsta? Millest nad hoiduma peaks ja mida nad kindlasti tegema peaks, kui soovivad emaks saada?

Lisaks tasakaalustatud toitumisele ja tervislikele eluviisidele tuleb kindlasti vältida seksuaalsel teel levivaid nakkusi. Siin aitab ainult eluterve kriitikameel nii enese kui partneri suhtes – kui on väiksemgi nakatumise võimalus, tuleb igas seksuaalvahekorras kasutada kondoomi ja vajadusel teha haiguste väljaselgitamiseks testid. Kõige salakavalam on klamüdioos – see ei anna tihti endast kuidagi märku, samas munajuhade kahjustus võib olla nii lõplik, et munajuhad on sulgunud ja iseeneslik rasestumine pole võimalik. Gonorröa ja Mycoplasma genitalium’i (sugulisel teel leviv bakter – toim) nakkuse korral on samuti võimalik munajuhade kahjustus. Tänapäeval on teada, et inimesed erinevad oma geneetilise eelsoodumuse poolest selles osas, et kas sama hulga haigusttekitavate mikroobide sattumisel suguteedesse tekib kudede kahjustus või mitte. Seega, kui näiteks üks naine on põdenud kõiki suguhaigusi ja on jätkuvalt väga viljakas, siis tema sõbranna puhul võib olukord samades tingimustes olla hoopis teine. Kahjustatud munajuhad pole alati kohe sulgunud, vaid nende funktsioon võib olla häiritud – selle tulemusena võib tekkida emakaväline rasedus, mis muudab munajuha anatoomiat ja funktsioneerimist veelgi. Kaugelearenenud emakavälise raseduse korral võib tekkida eluohtlik verejooks kõhuõõnde, ravi toimub operatsiooni teel. Süüfilis ja HIV-nakkus võivad kahjustada juba arenevat loodet. On teada, et ohutult ja haiglatingimustes toimunud raseduse katkestamise korral ei ole viljatuse risk tõusnud. Samas tuleb arvestada, et mitte ükski meditsiiniline manipulatsioon või operatsioon pole sada protsenti ilma tüsistusteta. Kindlasti tuleb kasutada tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid senikaua, kui on soov rasedaks jääda. 

Vähem on Eesti patsientide seas teadvustatud B- ja C-hepatiidi ning raseduse ja viljatusravi seosed. Kindlasti tuleks neid haigusi vältida nii naistel kui meestel. B-hepatiidi osas on võimalik ennast vaktsineerida, C-hepatiidi võimalusele tuleb alati mõelda, kui lasta endale teha näiteks tätoveeringuid ja muid nahka traumeerivaid „iluteenuseid“. Aktiivse haiguse korral ei saa rakendada viljatusravi. Raseduse ajal on need haigused ohtlikud nii emale kui lootele.

Suguhaiguste ja ülekaalu kõrval on kindlasti kahjulik ka suitsetamine. Kuidas see viljakusele mõjub?

Suitsetamine mõjub sugurakkudele väga halvasti ja paraku on see inimeste seas vähem teadvustatud. Kui on probleeme rasestumisega, tuleb suitsetamine kindlasti kohe maha jätta. Naistel viib suitsetamine enneaegsele folliiklite (ja munarakkude) hävimisele. Suitsetajatel lõpeb fertiilne ehk viljakas iga mitu aastat varem kui mittesuitsetajatel. Uuringutega on ka tõestatud, et viljatusravi pole suitsetavatel naistel sama tõhus kui mittesuitsetajatel. Samuti esineb sagedamini iseeneslikke raseduse katkemisi. Suitsetamine vähendab viljakust ka meestel. Suitsus leiduvad ained ladestuvad sugurakkudes ja sealt edasi embrüotes – on tõestatud, et suitsetavate meeste lastel esineb pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumist oluliselt sagedamini kui mittesuitsetajatel. Võib ju mõelda, et miljonid suitsetavad ja neil pole midagi viga. Ilmselt on roll individuaalsel tundlikkusel – kuidas kellegi koed ja rakud on ehitatud, millised geenid on seal aktiivsed, millised on retseptorid, milline on inimese immuunsüsteem, sest ühe inimese rakud on tundlikumad kui teisel ja talle piisab vähesest.

 

Kaisa Ruul
Buduaar Shopping Kevad 2012