Lapsepõlv on imeline ja põnev aeg, kuid sinna satuvad mõnikord ka hirmutavad pildid suurest, kurjast maailmast ja sageli tunnevad lapsed ka hirmu tundmatu ees. Nagu tormisel merel hulpiv laevuke vajab laps turvalist ja sõbralikku sadamat, kuhu tagasi tulla, ankrusse heita ning kus olla kindlalt kaitstud ja koguda julgust järgmiseks retkeks. Kuidas saada lapsega lähedasemaks ning kuidas oma lapse kiindumust süvendada?

Kui suudad rajada lapsele "turvalise sadama", annad talle tunde, et ta on kaitstud, ning arusaama, et maailmas on keegi, keda ta võib usaldada ning kellele toetuda nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Selline turvaline koht on hindamatu väärtusega kingitus, mis jääb kogu eluks püsima. Laps, kellel on olemas oma turvaline tugisammas, suudab toime tulla käitumisprobleemide tormides.

Turvalise tugisamaba rajamise aluseks on kiindumus. Eluterve kiindumus võimaldab lapsel arendada häid sotsiaalseid oskusi, emotsionaalset tervist, mõtlemisoskust ja moraali. Alljärgevalt mõned nõuanded, kuidas muuta end lapse jaoks sõbralikuks sadamaks, kuhu laps tahaks alati tagasi tulla.

* Kõige olulisem on olla oma lapse jaoks emotsionaalselt olemas tema sünnihetkest alates. Varajane kiindumus mõjutab seda, milleks kujuneb lapse iseloom.

* Veeda võimalikult palju aega füüsiliselt oma lapse lähedal. Väikelapsed ja koolieelikud vajavad vanema kohalolekut nii palju kui võimalik.

* See, mil moel sa oma lapsest mõtled, kui tal on mure, määratleb suuresti ära selle, kuidas sa tema käitumisele reageerid. Kui ema näeb oma jonnakas ja virilas lapses tüütust, reageerib ta suure tõenäosusega sallimatult või tõrjuvalt, kui aga ema võtab lapse jonni kui ajutist muret, mida täiskasvanu suudab leevendada, siis reageerib ta hoopis lohutavalt.

* Elutingimuste parandamine või abi otsimine võib parandada võimalusi reageerida oma lapse lähedusevajadustele palju hoolivamalt. See on sinu lapse elus kriitilise tähtsusega arenguetapp. Kui olukord teie isiklikus elus taksitab sul talle vajalikku kiindumust jagamast, siis tee kõik, mis teie võimuses, et seda muuta.

*Tee kõik endast olenev, et vähendada perekonna stressitaset -  see mõjutab lapse arengut tohutul määral. Peredes, kus valitseb pidev stress, kipuvad kasvatusmeetodid olema tundetud, järsud, tõrjuvad või ettearvamatud ning neis puudub igasugune järjekindlus. Niisuguste vanematega tekib lapsel ebakindel kiindumus, mis võib tekitada tõsiseid probleeme lapse arengus ja iseloomu kujunemises.

*Mõnikord on keeruline korraldada nii, et lapsega tegeleksid mõlemad vanemad. Väga väikesed lapsed saavad suurepäraselt hakkama, kui neil on võimalik saavutada elutervet kiindumust vähemalt ühe vanemaga - sellega, kes pühendab talle suurema osa oma ajast.

*Vanavanemad või teised pereliikmed võivad olla samuti tähtsal kohal, pakkudes  lapsele turvatunnet. Näiteks, kui väiksel lapsel on mure ning vanavanem võtab ta sülle, hoiab kaisus ja lohutab, mõtleb laps: "Kui mul on kurb meel, siis võtab vanaisa mu sülle. Ma olen vanaisa jaoks tähtis, järelikult olen ma oluline inimene". Laps kannab selle mõtte üle ka suhtesse teiste inimestega, näiteks kasvatajate ja mängukaaslastega ning kujundab endas veendumuse, et maailm on usaldusväärne, tähendusrikas, etteaimatav ja kontrollitav.

Oma lapse jaoks turvaliseks tugisambaks saamine nõuab tööd ja kannatust - ning eelkõige aega. Lapse jaoks olemas olemisele ei ole mingit aseainet ning ei ole midagi võimsamat või rahulolu pakkuvamat oma lapsele edasi antavast teadmisest, et oled lapsele alati olemas.

Kui sul on lapsega eluterve kiindumus, veendud peagi ka ise, et maailmas on vähe asju, mis võivad olla sama väärtuslikud. Üks lapsevanema rolliga kaasnev suurim rõõm on arusaam, et teist on saanud inimene, kellele laps võib alati kindel olla ning kelle poole pöörduda, kui tal on vaja nõu või kindlustunnet.

Allikas: Dr. L. Pearson " The Diclipine Miracle"

Triin Tisler