Reklaam sulgub sekundi pärast

Lapsega suhtlemine – see on ülioluline!

Sellest on kirjutatud artikleid ja raamatuid, peetud vestlussaateid ja koolitusi. Ometi veedavad lapsevanemad sellele vaatamata liiga vähe aega oma lapsega rääkides. Mõned uuringud näitavad, et keskmiselt suhtlevad vanemad oma lastega paar minutit päevas! Kuidas saaks teie perekond selle statistika purustada ja muuta vestluse tähtsaks osaks teie elus?

Sellest on kirjutatud artikleid ja raamatuid, peetud vestlussaateid ja koolitusi. Ometi veedavad lapsevanemad sellele vaatamata liiga vähe aega oma lapsega rääkides. Mõned uuringud näitavad, et keskmiselt suhtlevad vanemad oma lastega paar minutit päevas! Kuidas saaks teie perekond selle statistika purustada ja muuta vestluse tähtsaks osaks teie elus?

 

Alusta varakult. Isegi need, kes on vaevalt verbaalsed, saavad vestlustest osa võtta. Niisiis pole kahe-kolmeaastane laps kõneluseks sugugi liiga väike. Kui rajad vestlusele tugeva vundamendi juba nüüd, on sul midagi, millele lapse kasvades toetuda, ja sellega võimaldad talle hilisemas lapsepõlves oskuse rääkida ka raskematel teemadel (sõbrad, kohtingud, seks, alkohol jne).

Võta vestluseks aega. Kuigi on hea rääkida lapsega igal ajal - ta käru lükates, kiike tõugates, lõunat tehes, lasteaeda sõites, valmistudes tööleminekuks -, ei ole sellest vetluseks veel küllalt. Hea vestlus vajab aega. Tavaliselt on selleks sobiv söögiaeg, kui oled televiisori, ajalehed ja muud segavad tegurid kõrvaldanud. Isegi kui sa ei söö koos lapsega, istu tema juures ja vestle temaga. Möödunud päevast jutustamine võiks kuuluda mudilase voodimineku rituaali juurde. Võimalusel võta aega ka hommikuseks lobisemiseks, enne kui alustate päeva.

Kui laps tahab rääkida, kuula.  Väikelaps, kellel puudub ettekujutus ajast, tunneb tohutut frustratsiooni, kui talle öeldakse "hiljem". Mitte ainult, et "hiljem" tunudub väga kaugel, vaid selleks ajaks on ta ilmselt ka unustanud vaevaga formuleeritud mõtte, mida ta nii väga jagada tahtis. Laps, keda pidevalt tõrjutakse, hakkab mõtlema: "Keegi ei taha kuulda, mis mul öelda on, olen siis pigem vait ja hoian kõik endale."

Kontakteeru ka teisiti.  Võimalusel püüa lapsele otsa vaadata või tal käest kinni võtta. Koos sõnadega annab kontakt ka lapsele teada, et teda armastate ja temast lugu peate. Kui parasjagu ei saa silmast silma vaadata, püüa perioodiliselt tema poole vaadata ja patsuta või silita ta pead, natuke kontakti on alati parem kui mitte midagi.

Kuula, ja kuula huviga. Teeseldes kuulamist, kui sa tegelikult millegi muuga ametis oled, ei ole aus ega mõju halvasti ainult väikelapse enesehinnangule, vaid kogu perekonna suhtlemisele. Keskendu lapse jutule nii põhjalikult kui saad ja näita talle, et oled samal lainel, pakkudes sagedasi kommentaare. Lapsel on vaja teada, et see, mis on oluline temale, on oluline ka tema vanematele. Neil kordadel, kui sa ei saa kuulata, selgita lapsele, miks, ja ta mõistab, et selles pole midagi isiklikku. Ütle, et kuulad teda veidi aja pärast.

Ole kannatlik kuulaja. Anna lapsele nii palju aega, kui ta oma jutuks vajab. Isegi kui sul on kiire ja lapsel paistab minevat tohtu aeg oma mõtte sõnadesse seadmisega, ole kannatlik. Kui ta ei vaja abi, ära hakka talle liiga kiiresti sõnu suhu panema ja oletama, mis võiks järgmiseks tulla.

Ära sunni. Kui laps ei taha rääkida, ära sunni teda. Anna talle märku, et sind huvitab, mis lasteaias või eelkoolis juhtus, ja jäta asi sinnapaika. Laps ei pruugi rääkida, kui tunneb, et vestlus muutub ülekuulamiseks.

Kuula, kuid ära mõista kohut. Lase lapsel väljendada oma tundeid, nii häid kui halbu. Pigem uuri, mis teda selle raamatu juures huvitas, kuid ära ütle, et see oli rumal. Kui laps on oma mõtte väljendanud, ütle: "See on huvitav. Ma arvan, et..." Pea silmas, et arvamus poleks halvustav. Kui laps kurdab, et talle ei meeldi, kui keegi teine tema nukuga mängib, kinnita, et tead, et jagamine pole alati kerge, aga ära kritiseeri teda. Kui kritiseerid või hakkad loengut pidama, tundub lapsele, et ta ei saagi sulle oma tundeid ausalt väljendada.

Jälgi kehakeelt. Näoilme (kurvad silmad, vihane grimass, hirmunud pilk) ja liigutused (rusikasse tõmbunud käsi, õlakehitus, vehkivad käed) ütlevad sageli sama palju kui sõnad. Vestluses mudilasega, kellel veel piisavalt sõnu pole, tuleb arvestada kehakeelt. Kui kehakeel räägib ühte ja sõnad muud, püüa õrnalt küsimusi esitades tõe jälile jõuda.

 

 

 

Triin Tisler