Laste käitumine ja stress

Peale rasket tööpäeva lähme lapsele lasteaeda või kooli järele, kuid laps ainult vigiseb ja vingub – nõuab ja tujutseb. Seeläbi saadakse lapse peale kurjaks, sest laps ei oska käituda. Aga laps ei oskagi käituda!

Kui lihtne on meil, täiskasvanutel, öelda oma raske käitumise põhjenduseks, et meil on stress. Meil on stress tööpingetest, kodustest kohustustest või keerulistest suhetest teistega. Ning sellises kiires elutempos on meil stress peaaegu kogu aeg. Ent see nii-öelda moodne haigus pole mitte vaid täiskasvanute tervisekaardil.

Sellises maailmas, mis meid nüüdseks ümbritseb, langeb stress paratamatult kaela ka meie võsukestele. Väikeste laste maailmatunnetus on ju hoopis midagi muud kui täiskasvanute oma. Kahjuks ei suuda meie mõelda elu asjadest nii nagu mudilased ja seetõttu ei pruugi me oma last alati õigesti mõista. Tihtilugu suhtume oma lastesse lausa nii võrdväärsetesse, et nad peaksid aru saama, millist elu täiskasvanud elavad. Lisaks ootame oma jõnglastelt, et nad mõistaksid, kui raske päev oli emmel-issil ning korduvalt peavad nad kuulama sarnaseid lauseid nagu: „Ära tüüta mind praegu!“ või „Mine tegele oma asjadega!“. Me saame lapse peale kurjaks, kui laps hakkab jonnima või tusatsema, kuna selline käitumine on peale rasket tööpäeva vanema jaoks väsitav. Päeva lõpuks me ei jaksa ega viitsigi mõista lapse suutmatust tulla toime raskete emotsioonidega.

Lapse päevas võib olla sama palju pingeid ja konflikte kui täiskasvanud inimese päevas. Kuigi need pingedoosid, mida täiskasvanud ja väiksemad lapsed sisse annustavad, on erinevad, on lõpptulemus mõlemal poolel sarnane. Kõige selle juures unustatakse, et meie pingetaluvus on suurem ja suudame toime tulla rasketel aegadel, me oleme selleks palju kogenenumad ja rohkem õppinud. Aga väiksel inimesel keerab pinge kogu tunnetemaailma tagurpidi. Tema veel ei mõista, miks ta nõndaviisi tunneb, enamgi veel, ta ei oska veel mõtestadagi, mida ta üldse tunneb.
Laps võib ennast kehvasti tunda võib-olla sellepärast, et tema päev ei läinud hästi. Tema päevas võisid olla mingid konfliktid, millele oli raske lahendust leida, või oli mingi tegevus, mis välja ei tulnud või mida ei meeldinudki teha ja sealjuures tuju rikkus. Väiksemad tegelased muretsevad tegelikult ju samamoodi nagu suured. Sellest tulenavalt püüabki mudilane enese tunnet kuidagi parandada, aga kuidas? Pinged käivad jõnglastele samamoodi üle jõu nagu meile näiteks suured arved või konfliktid tööandjaga. Paraku vanemana me ei tea, kui suurena tunduvad väikeste laste mured.

Samas oleme me selle juures ise süüdi! Olles kujundanud sellise ühiskonna enese ümber, mis nõuab inimestelt palju võimekust, oodatakse ka lastelt aina rohkem ja rohkem. Enam ei piisa sellest, et laps oskab hästi lugeda ja kirjutada, vaid oluline on see, MILLAL ta seda oskab ja MIS KEELES seda oskab! Aina olulisemaks muutub lapse eriliste oskuste kasvatamine. Ja seda lihtsalt vaid selleks, et kusagil küla peal rääkida, et minu laps oskas juba kolmeaastaselt malet mängida. Jah, väikesed lapsed on andekad, kuid nende andekust tuleb mõistuse piires võtta ja mitte nõuda aina rohkem ja rohkem. Kuid ometigi pannakse laps mitmesse erinevasse ringi, et temast saaks muusik, kunstnik ja sportlane korraga. Lapse päev täidetakse erinevate ürituste ja ettevõtmistega, et rahulik aeg on vaid öösel, kui und nähakse.

Laps vajab ruumi ja oma aega, kus saaks rahulikult avastada eneses ja enese ümber uusi asju. Tunda rõõmu stressi asemel. Meil tulebki oma võsukesi võtta võrdväärsete inimesetena, kuid me ei või iial unustada, et nemad alles õpivad toime tulema. Ja kes meistki praegu stressiga hästi toime tulevad?

Annika Aus