Laura lugu: õnnetust lapsepõlvest ja sellega hakkama saamisest

12 kommentaari
Laura lugu: õnnetust lapsepõlvest ja sellega hakkama saamisest

Lugesin teiste lugusid ja mõtlesin, et võiksin ka enda loost kirjutada. Enda loos räägin teile koolivägivallast, vägivaldsetest vanematest, õnnetust lapsepõlvest ja sellest, kuidas ma kõigest hoolimata hakkama olen saanud ja enda elu ise üles ehitanud. Kohati saan enda loost rääkida läbi oma õe silmade, kes oli meie perekonnast eraldatud ja nägi kõike kõrvalt pealt ning ei saanud mitte midagi teha olukorra parandamiseks ja minu päästmiseks. Sotsiaaltöötajaga kohtusin eelmisel suvel juhuslikult ja ka tema rääkis nii mõndagi mu lapsepõlvest.

Lugesin teiste lugusid ja mõtlesin, et võiksin ka enda loost kirjutada. Enda loos räägin teile koolivägivallast, vägivaldsetest vanematest, õnnetust lapsepõlvest ja sellest, kuidas ma kõigest hoolimata hakkama olen saanud ja enda elu ise üles ehitanud. Kohati saan enda loost rääkida läbi oma õe silmade, kes oli meie perekonnast eraldatud ja nägi kõike kõrvalt pealt ning ei saanud mitte midagi teha olukorra parandamiseks ja minu päästmiseks. Sotsiaaltöötajaga kohtusin eelmisel suvel juhuslikult ja ka tema rääkis nii mõndagi mu lapsepõlvest.

Ma mäletan lapsepõlvest üsna vähe. Hägusad pildid jooksevad silme eest läbi ja hinge poeb terav valu, mis seest kõik puruks rebib ja selle valuga kaasnevad ka pildid, mis mul kogu aeg meeles ei ole. Ma justkui vaataksin enda lapsepõlve läbi kellegi teise silmade ja südames tõmbab õõnsaks ning silmadesse valguvad tulised pisarad.

Mu vanemad on joodikud ja nad ei tahtnud mind. Bioloogiline ema sünnitas mu ainult sellepärast, et mu olemasolu avastati liiga hilja ja aborti ei olnud võimalik enam teha. Kui ma sündisin, siis võeti mind enesega koju kaasa, pandi katkisesse voodisse, mis oli kahetoalise korteri kõige räpasemas toas ning lasti mul seal karjuda.

Hägusad pildid jooksevad mu silme eest läbi sellest ajast, mil ma umbesneljaaastane olin, teised valusad pildid on ellu äratatud läbi teiste inimeste lugude, kes mu olukorda pealt nägid.

Sotsiaaltöötajaga kohtusin juhuslikult eelmisel suvel ühel üritusel ja ta rääkis, et ma olin kaheaastane, kui ta meie perel silma peal hakkas hoidma ja kodu külastas ning leidis mu voodist, mis oli hallitanud ja terve tuba oli suitsu- ning viinahaisu täis ja ma olin nii nälginud, et kui ta paar päeva hiljem oleks tulnud, siis oleksin juba surnud olnud. Ta võttis mu enesega kaasa, viis haiglasse, mõnda aega olin seal ja taastusin. Haiglast välja saades viidi mind koju tagasi ja mitte midagi ei muutunud. Kui ma enda loo sisse lähen ja mõistan, kui paljud seda kõike pealt nägid, siis olen natuke vihane ja tahaksin neilt küsida, miks nad midagi ei teinud… nad ju nägid seda kõike pealt.

Mu vanemad olid väga vägivaldsed ja kõige rohkem sain peksa siis, kui nad purjus olid ja purjusolek oli igapäevane nähtus. Mingil hetkel harjusin selle kõigega ära. Ju siis pidigi nii olema. Ju ma olin halb laps ja väärisin iga lööki, mida nad mu pihta lõid ja iga haava, mida nad mulle tekitasid. Valus oli muidugi ja ma ei suutnud üsna tihti nuttu tagasi hoida ning karjusin läbi pisarate torkava valu enese seest välja ning pisarate eest sain veel rohkem peksa. Mulle on jäänud meelde lause, mis siiani judinaid tekitab ja seest õõnsaks tõmbab: „Pärast tänast sa mäletad, et suured lapsed ei nuta.“ Mul on tänaseni üsna raske teiste ees nutta ja isegi enese ees, sest tunnen, et nutmine on patt. Pikki aastaid olen hoidnud pisaraid enese sees kinni ning maandanud hinges kasvavat viha ja valu enesevigastamisega. Enesevigastamine on miski, mis on mind elus hoidnud ja valu seest välja suunanud. Ilmselt sellest maandamisvõimalusest on saanud juba sõltuvus, sest ma ei suuda ilma selleta olla, kuid käin järjepidevalt kliinilise psühholoogi juures ja tegelen asendustegevuste leidmisega.

Kui ma olin umbes kuueaastane, siis määrati mu perekonnale n-ö tugiisik ja pärast seda hakkasid asjad paremaks muutuma. Ma hakkasin süüa saama, sest raha läks tema kätte ja vanemad ei saanud seda maha juua. Peksmine küll kestis, aga vähemalt oli mul kõht täis ja ma ei pidanud sööki poest varastama.

Peale valusa lapsepõlve on mind õnnistatud ka valusa kooliajaga. Kohati oli koolivägivald nii jube, et üritasin suitsiidi teha. Nüüd olen õnnelik, et suitsiid ebaõnnestus, kuid tol hetkel olin väga vihane ja ei saanud aru, miks nii palju kannatama pean. Mu õpikuid lõhuti, visati ära, loobiti. Isegi mu riiete kallal võeti ning lõhuti ka neid. Tavaline nähtus oli see, kui ma tahtsin õue minna, siis garderoobist olid mu jalanõud ja jope kadunud.

Hakkasin neid siis otsima ja leidsin prügikastist tuttavad jalanõud, jope. Ka sellise olukorraga harjusin üsna kiiresti ära ja mõtlesin, et ju siis peabki nii olema. Vastu ma eriti ei hakanud, ei julgenud. Kogusin kõik enese sisse ja läksin mahajäetud maja katusele, mis oli mu meelispaik, kus mõelda ja ennast katki lõigata. Mahajäetud maja katusel oli kõik hoopis teistsugune: keegi ei kiusanud, ma kuulsin enda mõtteid ja vahepeal suutsin isegi nutta.

Ma arvan, et olen elus ainult sellepärast, et harjusin halva olukorraga kiiresti ära ja süüdistasin ennast. Kui ma ei oleks ennast süüdistanud, siis ei oleks ma suutnud maailma tumedama poolega leppida. Ma mõtlesin, et olen halb inimene, kes tõmbab halba ligi ja on selle kõik ära teeninud ning et nii peabki olema, et mõned inimesed ongi sellised ja ju ma olen siis selliseks loodud.

Praegu saan enda eluga kenasti hakkama. Ma käin keskkoolis ning õpin hästi. Aastaid elan juba üksinda. Perekonna tugiisik saadab mulle iga kuu raha ja suviti käin tööl ka. Kui käisin 10. klassis, siis käisin kooliajal ka tööl, kuid see hakkas mu hindeid mõjutama ja ma lõpetasin selle ära. Olen enese jaoks leidnud peale enesevigastamise ka luuletamise. Vahel suudan enesevigastamise asemel valu ridadesse panna ja neist ridadest saavad lood, mis teiste hinge poevad. Sõpru, kes minust hoolivad, on üsna palju. Pea kõik mu sõbrad on loomeinimesed ja ma tunnen ennast nende keskel turvaliselt. Ma arvan, et olen leidnud koha, kuhu ma kuulun ja seepärast ma olengi õnnelik, et mu suitsiid ei õnnestunud. Ma oleksin sellest kõigest ilusast, mida ma kogenud olen, ilma jäänud. Valu ja pettumus selle ilusa kõrval jääb tagaplaanile.

Elu on elamist väärt ning ilusad asjad on ka tumedas maailmas olemas. Tuleb enese lugudega leppida ning elus püstipäi edasi kõndida ning süda ja hing avatud hoida. Ma tean, et kõik inimesed suudavad enda valust vabaneda ning maailma värvilist poolt enda sisse lasta. Kui te olete seda suutnud, siis saate aru, kui ilus maailm on ja et valu on see, mis on paratamatu, tuleb osata lihtsalt lahti lasta.

 

Buduaarile Lauralt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.