Liina lugu: tõeline koletis meie katuse all

Olen oma lühikese elu jooksul nii mõndagi läbi elanud ja elanud hirmu all, aga eks elu olegi keeruline ja raske paljudel. Kõige tähtsam on igale lapsele perekond ja kui seda ei ole, oleks nagu miski meie elust puudu...

Kui olin seitsmeaastane, võttis ema meile elama sulase, et oleks kergem kodutöid teha ja jääks lastega rohkem aega tegeleda, sest isa meil ei olnud. Sulane siis palus öömaja ka, sest kodu asus tal 30 km kaugusel ja edasi-tagasi sõitmine läheks kulukaks. Ema oligi nii lahke ja lubas öösiti tal meil ööbida. Sulane tegi oma tööd hästi ja rääkis tihti meiega ja emaga. Tundus väga sõbralik ja meeldiv inimene olevat. Mõned kuud hiljem teatas ema, et tal on sulasega suhe ja sulane jääb nüüd meile elama ning temast saab meie kasuisa. Meile, kui lastele, oli see raske ja ebameeldiv, et nüüd äkki tuleb meile päriseks elama mingisugune mees, kes on meile isa eest. See kõik oli nii kummaline ja raske, et sulasest saab meie kasuisa, aga pidime sellega leppima ja meil ei olnud sõnaõigust selle koha pealt. 

Tasapisi hakkas meie kasuisa meid käsutama ja oma võimu näitama. Möödusid mõned kuud, siis hakkas meie kasuisa meeletult jooma ja oma sõpru meile vedama. Meid saatis kasuisa tagatuppa, et mis meie seal passime. Meie kuulasime sõna ja läksime oma tuppa mängima. Sellised joomingud hakkasid väga tihedaks muutuma ja ema hakkas neid sõpru ära saatma ja jooke minema viskama, aga kasuisa hakkas oma tõelist palet näitama, et kes tema on ja mida tema oskab. Ta hakkas meid sõimama ja ema peksma, et kes julgeb tema sõpru minema saata ja tema jooke ära visata - see oli väga kohutav. Isegi meie ainsat sissetulekut hakkas salaja  ära võtma, et juua saaks. Kaine peaga nõudis aga süüa. Ema pidi võlgu võtma, et me süüa saaks ja riided selga saaks. Kasuisa kutsus ikka oma sõpru ja ütles emalegi, et joo sina ka natukenegi, ning emale hakkaski vist ajapikku alkohol meeldima. 

Purjus olles hakkasid nad kaklema ja kasuisa viskas nõusid puruks ning seejärel viskas ema nende kildude peale. Mina jooksin alati oma emale appi ja tahtsin teda kaitsta, aga kasuisa tõukas mind eemale ja peksis ema. Kui ema ja kasuisa kaineks said, siis oli nende jaoks kõik korras. Poleks nagu mitte midagi juhtunud. Kasuisa ei palunud mitte kunagi oma tegude eest isegi vabandust. Rääkisime emale, et meile ei meeldi, et ta lööb meid, aga ema ei teinud sellest välja ja kõik see jätkus. Selline elu kestis aastaid ning läks aina hullemaks ja hullemaks. Me pidime tihti öösel väljas puude all magama, sest kasuisa tahtis meid peksta ja ajas meid ise minema kodust. See kõik oli nii raske ja kohutav. 

Ühel päeval teatas ema meile jälle ühe uudise, et ta on rase kasuisast. Meile ei meeldinud üldse mõte, et meile tuleb üks laps juurde ja veel selle mehega. Olime harjunud oma õdedega enda asju jagama ja mõtlesime, et nüüd me peame enda asju jagama mingisuguse jubeda mehe lapsega, kes on meile nii palju haiget ja kurja teinud. Aga jällegi ei olnud meil sõnaõigust ja ema loomulikult jättis selle lapse alles ja sünnitas tüdruku. Meie pidime seda väikest tüdrukut hoidma ja jagama oma asju. Pidime talle kõiki asju andma, sest kui me ei andnud, siis kasuisa sai vihaseks. Sain koolis tihti sõima, et miks mul vihik on soditud, aga ma ei julenud rääkida õpetajale, mis tegelikult juhtus ja võtsin süü enda peale, et kogemata tegin. Säärased asjad jätkusid ja mõned aastad hiljem otsustas ema, et kolime linna elama, sest linnas on tööd rohkem ja kasuisa saab ka tööle siis minna ning saab oma sõpradest eemale, et joomine kaob ära siis. 

Kolisime siis linna perega ja kasuisa ka loomulikult. Ema läks tööle ning meie läksime kooli, väike õde lasteaeda. Kasuisa jäi loomulikult koju ja emale rääkis iga päev, et otsib tööd, kuid pole veel leidnud. Emapoolsed sugulased pakkusid talle tööd ja smauti sõbrad, aga tema jaoks oli palk liiga väike iga töö jaoks, mis pakuti. Nii ta istus siis kodus ja ei teinud mitte midagi. Isegi oma last ei viitsinud lasteaiast ära tuua. Seda pidin mina või ema tegema. Igal õhtul ütles, et ta on nii väsinud juba töö otsimisest ja seejärel hakkas ta uuesti jooma. Asi muutus palju hullemaks ja ta hakkas oma sõpru jälle meile tooma. Meid ajas kodust minema ja peksis ikka. Oma tütart hakkas baaridesse kaasa vedama ja ema ei saanud mitte midagi teha, sest muidu oleks ta peksa saanud. Ema viskas mitu korda teda kodust välja, aga ta tuli ikka tagasi ja lubas, et muudab ennast ja hakkab tööl käima, aga ta ei muutnud ennast ning asi läks iga päevaga aina hullemaks. 

Ema närvid ei pidanud ka enam vastu ja ta hakkas jooma. See joomine muutus nii tihedaks, ning need tülid ja peksmised samuti, et meie ei suutnud seda enam taluda. Nii hakkasime siis kodust lahkuma. Me kutsusime ka ema endaga kaasa, aga ta ei tahtnud tulla. Ta oli sellise eluga vist rahul ja lõpuks võeti väike õde ka neil käest ära. Sellest on möödas juba 11 aastat ja nad elavad ikka koos ning selline elu jätkub. Kui emapoolsed sugulased rääkisid emaga, et ta lõpetaks selle joomise ja jätaks mehe, siis valis tema oma laste asemel mehe. Võin öelda, et selline elu on lastele raske ja  praegu elame me kõik lahus. Raske on mõelda sellele, et üks armastav ema võib selliseks muutuda ja jätta oma lapsed. Selline koletis suudab lõhkuda terve perekonna.  Elus on raske ja me peame sellega leppima. 

Buduaarile Liinalt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.