LIIVI SIDRON emmede tõehetkes: “Lapsed on õpetanud mind tingimusteta armastama!”

1. Kas oled kunagi tundnud, et oled emana läbi kukkunud?

Jah. Ma arvan, et selline enesepiitsutamine on tuttav paljudele emadele, sest me kipume end kõiges süüdi tundma, kuigi iga laps sünnib oma iseloomuga, areneb oma tempos, õpib oma vigadest ja meie töö on last vaid tingimusteta armastada, teda aidata ja suunata ning tema jaoks alati olemas olla. Selle mõistmisega olen lõpetanud enda süüdistamise asjades, mis ei ole sõltunud tegelikult minust. Teine põhjus, miks olen end läbikukkununa tundnud, on see, et ma ei ole alati olnud selline ema, milline ma olla tahaksin ja millisena ma end enne lapsi ka ette kujutasin, aga siinkohal olen endale andeks andnud, sest ka mina olen kõigest inimene. Täna ma end kindlasti läbikukkunud emana ei tunne – kuidas ma saaksingi, kui mul on nii toredad, julged, hoolivad, viisakad ja sõbralikud lapsed?

2. Kas lapsed on sulle avalikus kohas piinlikkust valmistanud?

Ei. Kindlasti on olnud hetki, kus olen palvetanud, et keegi poleks üht asja kuulnud või teist asja näinud, aga ma ei mäleta neid, järelikult suurt häbi ma tundnud ei ole. Pigem olen ma endale ise avalikus kohas piinlikkust valmistanud, kui olen midagi valesti teinud, valesti öelnud või lihtsalt ühe tumedaks võõbatud kulmu ja kehva suitsusilmaga ringi käinud, sest unustasin ära, et harjutasin ühe näopoole peal enda meikimist.

3. Kas sinu lapsed on sulle midagi õpetanud?

Jah. Lapsed on muutnud mind avatumaks, kasvatanud minu empaatiavõimet ja õpetanud mind tingimusteta armastama ning andestama... Ma kandsin endas pikka aega etteheiteid oma vanemate suunas, aga emaroll on mind korduvalt nende kingadesse asetanud ja näidanud mulle minevikku teise vaatenurga alt. Ma ei heida oma vanematele enam midagi ette, vaid mõistan nüüd, miks nad ühes või teises olukorras käitusid nii nagu käitusid.

4. Kas oled pidanud laste pärast millestki loobuma?

Ei. See on tegelikult raske küsimus, sest olen pidanud üsna paljust pikaks ajaks loobuma: raseduste ajal kuumast saunast, laste esimestel eluaastatel ööunest ja oma ajast, rääkimata ajast abikaasaga kahekesi... Olen pidanud lastega arvestades nii mõnegi plaani ümber mängima, edasi lükkama või ära jätma, aga laias laastus ma siiski ei tunne, et olen pidanud millestki loobuma, sest ma valisin lapsed koos kõige kaasnevaga.

5. Kas sa lubad oma lastel päevas mitu tundi nutiseadmes ja teleri ees olla?

Jah. Ma tahaksin siin vastata eitavalt, aga tegelikult tuleb koos teleriga sageli 2–3 tundi ekraaniaega ära, mõnikord võib-olla rohkemgi. Koolipäevadel on tahvel ja mängukonsool reeglina kinni, tavaliselt pole lastel nende jaoks aegagi, sest trennid, kodutööd ja sõbrad võtavad oma osa, aga on ikkagi päevi, kus ka sõprade juures möödub aeg ekraani taga ja sellele lisanduvad veel õhtused saated. Lasteaialaste ekraaniaeg piirdub enamasti teleriga, mida nad ei jõua õhtu jooksul pikalt vaadata, kuid haiguste ajal või tubastel nädalavahetustel jõuavad nad õhtuks mitu tundi teleri ees olla küll.

6. Kas tunned vahel puudust sellest elust, mis sul enne laste saamist oli?

Ei. Ma sain lapsed nii noorelt, et ma polnud enne neid eriti elanudki, vähemalt mitte täiskasvanuelu, kuid viimased paar aastat väga kodu- ja perekeskset elu küll ning sellest olidki puudu ainult lapsed, seega ei, ma ei tunne lastele eelnenud elust puudust.

7. Kas oled kunagi oma lastele nutiseadme andnud, sest sa ei viitsi temaga tegeleda?

Ei. Ma olen teatud oludes mängukonsooli või tahvelarvutit lapsehoidjana kasutanud, kuid mitte seetõttu, et ma ei ole viitsinud lastega tegeleda. Põhiliselt on seda ette tulnud Soomes, kus oleme viimased suved veetnud puumaja teisel korrusel ja oleme pidanud olema hiirvaikselt alumisel korrusel toimunud koolituste või pilatese tundide tõttu. Viimati kasutasime ekraanimängude abi siis, kui käisime koos abikaasaga korteriühistu üldkoosolekul – saime seal muretult olla, sest teadsime, et koju jõudes on lapsed endiselt samas asendis, kuhu nad meist jäid. See ei tähenda, et ma oleksin alati viitsinud lastega tegeleda, mul on olnud laste väikese vanusevahe tõttu lihtsalt see privileeg, et nad on väikesest peale leidnud üheskoos tegevust ja mind mängust välja jätnud.

8. Kas oled tundnud, et pärast laste sündi pole sul enam üldse oma aega?

Jah. Pärast esimese lapse sündi ei olnudki mul üldse oma aega, sest laps ei maganud esimesel eluaastal ei päeval ega öösel ning abikaasa oli suurema osa ajast komandeeringus, mistõttu sain tunda, kuidas pole lapse kõrvalt aega isegi süüa. Järgmiste laste esimesed eluaastad on küll kergemad olnud, kuid magada pole neist keegi märganud ehk mu aeg on olnud aastaid nii päeval kui ka öösel sisustatud.

9. Kas oled kunagi lapsi ettekäändena kasutanud, et mingist tüütust kohustusest vabaneda?

Ei. Mulle ei meenu, et oleksin lapsi sedasi ettekäändena kasutanud. Mul ei ole ka tüütuid kohustusi olnud, kuid lapsed on mõnikord õigel ajal haigeks küll jäänud ja päästnud meid üritustest, kuhu me ei ole viitsinud minna.

10. Kas pooldad vabakasvatust ja lased oma lastel kõike teha, mis neil pähe tuleb?

Ei. Ma ei luba teha lastel kõike, mis neil pähe tuleb, kuid see pole vabakasvatus, vaid kasvatamatus. Vabakasvatuse põhimõte on lapse suunamine käskude ja keelduteta ning seda pooldan ma küll, ise seda aga rakendada ei suuda, sest see nõuab palju rohkem kannatust kui mul on.