Reklaam sulgub sekundi pärast

LUGEJA TUNNISTAB: “Olen 35aastane ja saan isalt nädalas 50 eurot taskuraha!”

Kui rahakott vaid võimaldab, siis nii mõnigi vanem soovib panustada oma täiskasvanud lapse iseseisva elu esimestesse meetritesse. Aga mis siis, kui see laps on juba 30ndates eluaastates ja vajab ikka veel rahalist toetust?

Osa vanematest ja täiskasvanud lastest tunneb, et vaatamata lapse eale ei tekita perekonnasisene rahaülekanne mingeid probleeme ega vastakaid arvamusi, kuid nii mõnigi rahalise abi vastuvõtja tunneb piinlikkust ja häbi, et on sunnitud vanematelt raha küsima.

Raske olukord ei küsi vanust. Paljud kolmekümnendates eluaastates inimesed on saanud vanematelt rahalist abi, kui nad on jäänud töötuks, lahku läinud või ootamatult haigestunud. Näiteks üks 30aastane naine rääkis ajakirja MeNaiset avaldatud uuringus rahalise toetuse kohta sedasi: "Mul ei olnud raha kalliks viljakusraviks ja seega oli abi vajalik. Loomulikult soovisin oma jõududega hakkama saada, kuid vanemate jaoks oli iseenesestmõistetav, et sellises olukorras aidatakse. Nüüd üritan mina omakorda neid aidata."

Uuringus kirjeldasid kolmekümnendates olevad vastajad raha vastuvõtmist nii piinlikkust tekitavaks kui ka hirmutavaks.

"Isa toetab mind, kuid ema isegi ei mäleta, kes ma olen - seega see vist tasakaalustab asju. Ma ei ole kunagi raha niisama kulutamiseks saanud. Kuid ma ei julgeks mitte kellelegi öelda, et nüüd, 35-aastasena, tööl käivana ja ülikooli lõpetanuna saan isalt iga nädal 50 eurot taskuraha. Kulutan raha toidu peale ja kui jääb üle, siis kogun," tunnistas üks.

"Tunnen piinlikkust ja häbi, et ma ei suuda üksinda hakkama saada. Nutan iga kord, kui ema teada annab, et saatis mulle raha, olgu summa ükskõik milline... Saan rahalist abi, sest olen pikka aega töötu olnud ning kasvatan üksinda nelja last. Andjal on õigus otsustada, millise summaga ta aitab ja mina ei virise. Raha kulub ära sellistel hetkedel, kui on tõesti raske," rääkis teine. 

 

allikas: Me Naiset