Lugejakiri psühhoemmedest: kättemaks laste kaudu

9 kommentaari
Lugejakiri psühhoemmedest: kättemaks laste kaudu

Ma arvan, et kõik on lugenud ja näinud piisavalt lugusid rongavanematest, kes oma laste eest hoolitseda ei taha. Minu lugu oleks aga psühhoemmedest – sellise nimega kutsun ma emasid, kes peale laste isast lahkuminekut segi keeravad ja hakkavad lapsi ära kasutama kättemaksu eesmärgil.

Ma arvan, et kõik on lugenud ja näinud piisavalt lugusid rongavanematest, kes oma laste eest hoolitseda ei taha. Minu lugu oleks aga psühhoemmedest – sellise nimega kutsun ma emasid, kes peale laste isast lahkuminekut segi keeravad ja hakkavad lapsi ära kasutama kättemaksu eesmärgil.

Minu üks väga lähedasi sõpru lahutas oma laste emast. Koos oli oldud kaua ja eks lahkuminekuks olid omad põhjused. Eks iga lahkuminek ole raske ja seda kindlasti kõikide osapoolte jaoks, kuid kunagi ei tohi lasta enda kibestumisel lasta mõjutada lastega seotud otsuseid. Miks võtab üks ema endale pähe selle, et ta võib keelata oma lastel isaga kohtumist? Või pigem tahaks ma küsida, et kust võtab ta endale selleks õiguse. Ma saan aru, et on ka isasid, kes ei vääri teatud põhjustel lastega kohtumist, olgu siis põhjuseks isa vägivaldne käitumine või muu. Minu sõbra laste ema on endale aga lihtsalt pähe võtnud, et kuna isa läks pere juurest ära, siis on tema paha ja ta ei peakski lastega suhtlema olenemata sellest, et lapsed väga tahtsid isaga suhelda. Kui aga lastele päevast päeva tambitakse pähe seda, et isa on paha ja läks ära, siis lõpuks kandub ema kibestumus ka lastele ja tekib olukord, kus lapsed enam isa nähagi ei taha. Mõlemad osapooled on praeguseks oma eluga edasi liikunud, kuid ometi ei suuda laste ema minevikust lahti lasta. Oma käitumisega üritab teha ta haiget laste isale, mõistmata sealjuures, et kõige suurem kahju tehakse tegelikult lastele.

Ma ei ole sellises olukorras niisama targutaja – olen ka oma lapse isast lahku läinud paljudele meestel oleva alkoholiprobleemi tõttu. Kindlasti leiaks ma ka sadu erinevaid põhjuseid, miks mitte lasta lapsel isaga aega veeta, aga emana ma tean ja näen kõrvalt, kui oluline see lapse jaoks on, et ta saaks olla ka koos isaga. Minu kui ema süda ei suutnud taluda seda valu, mida nägin eelmise nädalal sõbra lapse silmades, kui psühhoemme lapse lihtsalt isa juurest ära tiris. Kui juba mina aru ei saa, miks ja mille eest last nii karistati, kuidas siis peaks sellest aru saama väike laps. Olles selliste lugude keskel üsna tihti, meenub mulle ühe naisterahva lugu sellest, kuidas tema ema tal lapsena isaga suhtlemise keelas. Saades vanemaks otsis ta isa üles ja selgus, et isa ei olnud üldse selline nagu ema rääkinud oli ning see naine rääkis, kuidas ta ei suuda iialgi emale andestada seda, et ta isa nii paljudeks aastateks tema elust ära lõikas.

Ma tahaksin oma looga öelda, et lahku minnes peaks püüdma säilitada inimlikkuse. Laps ei ole vahend kättemaksuks!

 

Buduaarile Karin