LUGU SELLEST, KUIDAS mu 5aastane laps äkitselt koomasse langes

LUGU SELLEST, KUIDAS mu 5aastane laps äkitselt koomasse langes

Proovi ennast järgmisesse situatsiooni panna: on laupäeva hommik ja sa oled oma 5aastase lapsega kahekesi kodus. Te plaanite koos toreda päeva veeta. Ühel hetkel tuleb ta sinu juurde, ütleb midagi ja sa ei saa tema jutust aru. Järgmisel hetkel hakkab lapse parem näopool tõmblema. Paanika! Sa paned ta külili voodisse ja helistad kiirabisse. Ka neil süttib punane häiretuli ja nii ripud sa elu kõige pikemad 10 minutit telefonitoru otsas- kuulates arsti juhendamist ja proovides kogu hingest täpselt nende juhiste järgi toimida. Laps tõmbleb üleni- tal on krambid. Ta hakkab vaikselt siniseks minema. See peab lihtsalt üks väga halb unenägu olema! Miks nad juba ei tule?! 

Proovi ennast järgmisesse situatsiooni panna: on laupäeva hommik ja sa oled oma 5aastase lapsega kahekesi kodus. Te plaanite koos toreda päeva veeta. Ühel hetkel tuleb ta sinu juurde, ütleb midagi ja sa ei saa tema jutust aru. Järgmisel hetkel hakkab lapse parem näopool tõmblema. Paanika! Sa paned ta külili voodisse ja helistad kiirabisse. Ka neil süttib punane häiretuli ja nii ripud sa elu kõige pikemad 10 minutit telefonitoru otsas – kuulates arsti juhendamist ja proovides kogu hingest täpselt nende juhiste järgi toimida. Laps tõmbleb üleni – tal on krambid. Ta hakkab vaikselt siniseks minema. See peab lihtsalt üks väga halb unenägu olema! Miks nad juba ei tule?!  

Ma oleksin tahtnud suurest hirmust ja ehmatusest karjuda ning nutta, aga see polnud variant – tuli tugev olla, lapse nimel. Kuid hetkel, kui telefonitoru otsas olev arst küsis mu käest, kas ma lapsele südamemasaaži oskan teha, jooksin täiesti kokku. Õnneks helises uksekell. Kiirabi oli lõpuks kohal. Esimese ekipaaži arstid tõstsid mu täiesti teadvusetu siniseks tõmbunud lapse keset elutoa põrandat. Süstid, tilgutid… Neli inimest sagivad tema ümber nii, et ma isegi ei näe teda. Mida ma just kuulsin?! Arst ei saa teda stabiilseks? Ta on põhimõttelislt koomas??? Ma pole küll usklik, aga palun, PALUN, kui keegi seal kõrgel pilvepiiril eksisteerib – aita mu last! Temaga lihtsalt peab kõik korda saama. Peab!!! Mis mõttes ükski asi ei toimi?! 

Juba paari minuti pärast helises taaskord uksekell – abiks tuli reanimobiilimeeskond. Nüüd sagis minu poja ümber juba kaheksa inimest, kuid ikka mitte midagi… Lapsele pandi hapnikumask, ta mässiti teki sisse ja anti autojuhi sülle, et viimane ta viis korrust allapoole reanimobiili tassiks. Viskasin jooksu pealt paar vajalikumat asja käekotti ja juba me kihutasimegi lastehaigla poole. Kuna arstid tegelesid aktiivselt lapse stabiliseerimisega, pidin mina seda kõike juhi kõrvalistmelt jälgima. Täpselt sel hetkel, kui sain aru, et olen poja eest peidus, hakkasid pisarad justkui iseenesest voolama. Õnneks suutsin end enne haiglasse jõudmist siiski uuesti koguda. 

Sellele kõigele järgnes mitu tundi närvilist ootamist intensiivi ukse taga. Mitte keegi ei öelnud mulle sõnagi ruumis toimuva kohta. Arstid ja õed muudkui jooksid, liialdamata jooksid, erinevate tilgutite ning aparatuuri järgi ning jälle tagasi suletud uste taha. Jõudsin selle aja jooksul kõik võimalikud stsenaariumid läbi mängida. Lõpeta! Mida sa ometi teed? Temaga saab kõik korda, ta tuleb sellest välja – lihtsalt peab tulema! See on ainuvõimalik variant. 

Lõpuks tuli üks õdedest minu juurde ja juhatas mu intensiivraviosakonnas asuvasse palatisse. Mu lapsel on lõpuks parem. See kergendus oli meeletu! Nüüd oli vaja lihtsalt pisut oodata, millal ta lõpuks siia, minu juurde, tuuakse. Õnneks ei pidanud ma seda kaua ootama. Ta magas. Arst pani mulle südamele, et kuigi nad näevad palati aknast, mis meil parasjagu toimub, pean ma lapsel kriitiliselt silma peal hoidma. Täpselt nii ma ka tegin. 

Ta magas kaua, väga kaua. Kui laps lõpuks ärkas, rääkis ta mulle detailselt kõigest, mis äsja juhtunud oli. Ta alustas sellest, kuidas ta proovis mulle kodus öelda, et ta suulagi valutab, aga mina ei saanud temast aru. Ta kirjeldas, kuidas ta nägi kõike enda ümber toimuvat, aga ta ei saanud sel ajal rääkida. Seda kõike oli nii kohutavalt valus kuulda. Olin salamisi lootnud, et ta ei mäleta ärgates juhtunust midagi. Arst tuli ja vaatas ta üle. Küsimusele, mis asi see oli, mis juhtus, sain vastuseks, et kasvueas lastel tuleb selliseid episoode ette. See ei pruugi enam korduda. 

Järgmisel hommikul ärgates ei jõudnud kumbki meist ära oodata, millal lõpuks tagasi koju saame. Paraku meil nii hästi ei läinud. Valvearst oli meid uuringule suunanud. Väga hea! Nii saame kindlad olla, et rohkem midagi sellist mu lapsega enam ei juhtu! 

Käisime ettenähtud uuringul ära ning jäime selle tulemusi ootama. Mõne tunni pärast astus meie palatisse kaks arsti. Minu sisetunne ütles, et asi pole õige. Mida rohkem sõnumitoojaid, seda halvem see sõnum reeglina on. Mul oli õigus. Peale pikka sissejuhatust selgus, et mu lapsel on epilepsia. Arst lohutas, et tõenäoliselt kasvab ta sellest välja. Seni tuleb aga ravimeid võtta – ennetavaid ravimeid, sest haigus ise pole ju kahjuks ravitav. Olgu, tuleb rahulikuks jääda ja tugev olla. Pojale kirjutati välja retsept, arst andis mulle väga detailsed instruktsioonid ravimi võtmise kohta ning meid kirjutatigi haiglast välja. 

Esimesest hoost on tänaseks möödas pea aasta. Teine hoog tuli kuu aega hiljem. Järgmise kuu pärast tuli kolmas ja nii käib see tänaseni. Jah, mõnikord on episoodide vahed natukene pikemad või lühemad, aga see tuleb alati uuesti. Olen 24/7 valvel. Iga kord, kui laps kasvõi läbi mängu lollitab või pikemat aega ei vasta, võpatan. Ma annan talle igapäevaselt ravimeid. Oleme pidanud neid korduvalt vahetama ning mängima ravimite kogustega, kuid mõnikord tundub see tabletimajandus täiesti mõttetuna. Ma ju tean, et see juhtub uuesti, sest nagu ma jõuan mõelda, et viimasest korrast on juba päris palju aega möödas, see juhtubki. Õnneks tunneb laps, kui epilepsiahoog endast märku hakkab andma ning nüüd ta juba hoiatab mind. Siis tean juba aegsasti kiirabisse helistada, sest antud epilepsiavormi hood paraku iseenesest üle ei lähe. 

Selline oli meie õudne lugu. Soovin kogu hingest, et ükski lapsevanem ei peaks midagi taolist kunagi läbi elama. Terve laps on kõige suurem kingitus selles ilmas. 

Buduaarile Kristina

Siin on mõned faktid epilepsia kohta:

Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on korduvad ja mitteprovotseeritud epileptilised hood. Epilepsia on eestlastele tuntud ka langetõve nime all, mis on aga vana, ebatäpne ja eksitav termin.

Epilepsia ei välista andekust. Mis ühendab järgmisi inimesi: Socrates, Pythagoras, Aleksander Suur, Julius Caesar, Peeter Suur, Napoleon Bonaparte, Fjodor Dostojevski, Vincent van Gogh, Alfred Nobel? Nad olid oma ala tõelised suurkujud ja veel — neil kõigil oli epilepsia. Kommentaarid on vist liigsed?

Epilepsiahaige on tavaline inimene, kes haigushoo korral vajab kaasinimeste mõistvat suhtumist ja abi. Hoogudevahelisel perioodil säiluvad nende võimed ja vajadused täielikult.

Epilepsiaga inimesi on umbes 0,8%. Eestis on ligikaudu 9000 epilepsiahaiget, seega on epilepsiaga inimesi rohkem, kui üldiselt arvatakse. 

epilepsialiit.ee 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015